Hinga mu üle

Sellise sisuka pealkirja all esitab kunstnik Uno Roosvalt Tallinna Jaani kiriku lõunasaalis oma joonistusi ja puuskulptuure.

Joonistused – jah, muidugi. On ju Uno Roosvaldi senises loomingus maalid ja joonistused olnud pea võrdselt esindatud ja väärtustatud. Ent puuskulptuurid-krutsifiksid?
Oma portreefilmi «Maa ja vee piiril» (autor Igor Ruus, 2008) ühes episoodis näeme kunstnikku mõnusalt omaette istumas-mõtisklemas ahjusuu ees. Ta käes olev haraline puutükk on pääsemas tulesurmast ning muutumas järjekordseks krutsifiksiks. Ja tõesti ei ole keeruline tulla just selle kujundi peale. On ju taoline kolmnurkne okste hargnemine looduses üsnagi sagedane. Ent teisalt väljendub sellises valikus kunstniku kindel mõte ja tahe, selgelt väljenduv meelsus.
Uno Roosvalt tegi oma esimesed krutsifiksid juba kunstiinstituudis õppimise ajal, aastal 1967, seega siis sügava ateismi perioodil. See viib mõttele, et mine tea, milliseks oleks kujunenud ta tee vabamates oludes. Ent eks nii saab öelda pea iga okupatsiooniaastail tegutsenud loov­isiku kohta.
Vaimulikust perest pärit Uno Roosvalt suutis ka neis tingimustes leida oma loometee, minemata vastuollu juba kodust kaasa võetud, lapsepõlves kujunenud põhimõtete ja eluhoiakuga. Mitmed ta varajased maalid peidavad oma erapooletute pealkirjade («Üheksa pilti», «Äärelinnas», «Orasepõllul») taha hoopis teistsugust vaimsust. Nii nende kompositsioon kui meelsus oli lähedane ikoonimaalile. Ka ei peljanud ta neil aastail illustreerida kiriklikku kirjasõna ja kujundada sealset tarbegraafikat.
Uno Roosvaldi loomingu põhialaks kujunes aga Looja loodud looduse kujutamine selle paljudes eripärades ja varjundites, suurejoonelisuses ja ülevuses, läheduses ja detailipeenuses, karguses ja kauniduses.
Praegusel näitusel esindab kunstniku loomingu seda külge kuus pastellpliiatsijoonistust aastaist 2009–2011. Neis vahendab ta reisidelt (Iirimaa, Island, Norra, Šotimaa) saadud looduselamusi. Talle omaselt on Roosvaldi pilku ja pliiatsit siingi köitnud looduse võimsus ja põlisus – mäed, kaljud ja liustikud ning üksik pühakoda vankumatult seismas kesk seda karmi ja salapärast põhjamaist loodust.
Kui maalide ja joonistustega on kunstnik esinenud aastakümneid, siis oma kõrvalharrastuse – krutsifiksidega – astub ta publiku ette kolmandat korda. Neist eelmine leidis aset möödunud aasta oktoobris Viimsi Püha Jakobi kirikus. See väljapanek oli pühendatud kunstniku emapoolse vanaisa Matias Volmeri mälestusele, kes 30 aastat (1895–1926) pidas Viimsis koolmeistri ja köstri ametit ja kellelt, vähemalt osaliselt, on tütrepoeg pärinud ka oma loodusläheduse ja aiandushuvi.
Krutsifiksid on valminud kahes etapis: esimesed 1967–1969, järgmised 1998–2013. Kui varasemad meenutavad mõneti Leedu etnilisi puuskulptuure, siis uuemad on väiksemad, intiimsemad, pigem hetkeimpulsist lähtunud. Saab eristada erinevaid näoilmeid ja keha modelleeringuid.
Algul oli materjaliks kadakas, kunstniku lemmikpuu, hiljem lisandusid ka teised puuliigid ning materjalid (okastraat, tekstiil). Eriti mõjusa ja koduse tulemi ongi andnud krutsifiksi ja rahvusliku vaiba kooslus 2001. aastal valminud Kihnu krutsifiksis. See oli ühtlasi esimene krutsifiks, millega kunstnik astus avalikkuse ette maalikunstnike liidu aastanäitusel Pärnus. Näitus kandis nime «Kõrvalhüpe».
Maire Toom