Heal puul on palju võsusid

Eesti Kirikute Nõukogu tegevuse eesmärk on ühendada kristlikke kirikuid ja koguduste liite koostööks Eesti ühiskonna vaimseks arenguks kristlike põhimõtete alusel. Haridustöö valdkonna eesmärk on väärtustada ja edendada elukestvat õppimist liikmeskirikutes ning nende kaudu ühiskonnas. 

Eesti Kirikute Nõukogu on haridustööd teinud nii eelmisel kui ka käesoleval sajandil, toetudes eelkäijate nähtud vaevale. Projektijuhina on tööl olnud näiteks Lii Lilleoja, Kristiina Krabi, Kerstin Kask, Kaisa Kirikal ja Einike Pilli ning konsultandina Joosep Tammo. Suure panuse pärast Eesti taasiseseisvumist on religiooniõpetuse alasesse diskussiooni andnud Pille Valk, Tähti Karro, Olga Schihalejev ja Toomas Jürgenstein.

Parim ülevaade kodulehelt

Haridustöö valdkonnast saab kõige parema ülevaate kodulehelt haridus.ekn.ee. Seal on artikleid, videoid ning palju muud huvitavat ja kasulikku. Videotes tutvustatakse kirikuid, puudutatakse teoloogilisi küsimusi, antakse edasi kasvatusteaduslikke teadmisi ja praktilist kogemust, meenutatakse ülikooliõpinguid ning juurde saab ka keeleteadmisi. 

Artiklite autorid on kasvatusteadlased, teoloogid, endised välisministrid või teised oma ala asjatundjad, aga on ilmunud ka tõlkeartikleid. Videosaadetes on korduvalt esinenud Eesti kirikujuhid ja isegi üks endine Tartu Ülikooli rektor. Hea ülevaate saab ka Eesti Kirikute Nõukogu peetud hariduskonverentsidest Tallinna Ülikoolis, Eesti Teaduste Akadeemias ning Tallinna Pühavaimu kirikus.

Kristlikest koolidest

Eesti Kirikute Nõukogu hea partner on Kristlike Erakoolide Liit, kelle teabepäevi on EKN igal aastal toetanud. Kui Eesti kristlikes koolides õppis 2014/2015. õppeaastal 1090 õpilast, siis 2020/2021. õppeaastal juba 2285 last. Kasv on muljetavaldav ning võib öelda, et üha rohkem vanemaid – kristlased või mitte – soovib, et nende lapsed õpiksid sellises keskkonnas ning jagavad koolides pakutavaid väärtusi, ka isiklikku vabadust ja lugupidamist iga inimese vastu, isegi kui vanem ei jaga kristlikke tõekspidamisi. Võime öelda, et kristlikud koolid on nii ühiskonna kui ka kirikute lootus. Igas Eesti maakonnas võiks olla kristlik kool, et kõikidel Eesti lastel oleks ligipääs kristlikest koolidest saadavale haridusele. 

EKN on toetanud haridust ja kristlikke väärtusi puudutavaid projekte üle Eesti. Mainida võib rahvusvahelisi konverentse kristlikust pedagoogikast, mida on korraldanud Püha Johannese kool, usundiõpetuse olümpiaade, toetusi teoloogilistele kõrgkoolidele, erialakirjanduse väljaandmist.

Usundiõpetusest

Usuõpetuse ja usundiõpetuse teemal on alati arutletud. Kui 1923. aasta rahvahääletuse järel sai usuõpetus koolidele kohustuslikuks ja õpilastele vabatahtlikuks, siis taasiseseisvunud Eestis on see küsimus ikka veel õhus ja lahendus ootab õiget aega. Aga isegi nõukogude ajal puudutati seda teemat õrnalt. 

Nimelt ütles ühes Eesti Raadio saates 1981. aastal tõlkija ja endine diplomaat Georg Meri vastuseks küsimusele usuõpetuse kohta (kas usuõpetus [kooli ajal] tekitas sümpaatiat või antipaatiat religiooni vastu?) järgmist: „Üldiselt meie mõlemad usuõpetajad olid päris head pedagoogid ja vanemates klassides, kus usuõpetuse tunnid juba seostusid filosoofia ja uskude ajalooga, muutusid usuõpetuse tunnid sisukamateks ka.“ 

Georg Meri väljendas ka mõtet, et piiblilood ei ole päris ülearused ning antiikmütoloogia tundmine kuluks ära ka praegu, sest on osa üldisest rahvusvahelisest kultuurist. Arvatavasti valmistab paljudele raskusi isegi ilukirjanduse lugemine, sest ei tunta antiikmütoloogiat. Kuna raadiosaade oli eetris nõukogude ajal, siis väljendas Georg Meri väga ettevaatlikult oma mõtteid ja üritas antiikmütoloogia kilbina abiks võtta, aga argument oli mõjus siis ja on mõjus tänapäeval. 

Kui inimene tahab maailmast aru saada, siis ilma teadmisteta religioonist ja sellega seotud lugudest on raske mõista kunsti, muusikat ja kirjandust. Kuna antud teema on aktuaalne ka tänapäeval ja dialoog vabariigi valitsusega vajab edendamist, siis on Eesti Kirikute Nõukogu tellimusel valminud sellel aastal kolm dokumenti: „Tartu Ülikooli uuring usundiõpetusest“, „Õigusanalüüs usundiõpetusest Eesti üldhariduskoolides“ ja „Eesti Kirikute Nõukogu teoloogilise komisjoni arvamus usundiõpetuse õppekavade kohta“. 

Lootust on

Haridust võib jagada alushariduseks (lasteaed), alghariduseks, põhihariduseks, keskhariduseks, gümnaasiumihariduseks, kutsehariduseks ja kõrghariduseks. Ja õppida saab lisaks lasteaiale, koolile ja ülikoolile ka raamatukogus, muuseumis, kodus või looduses. Kiriku roll kõikidel haridusastmetel ja õppimiskohtades on läbi ajaloo olnud erinev. Samas on Eesti kooliharidus alguse saanud kirikust (toomkoolid ja kloostrikoolid keskajal) ning uusajal on suur roll olnud luterlikel linnakoolidel ja talurahvakoolidel. 

Iiobi raamatus (14:7) öeldakse: „Sest puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu.“ Nõukogude ajal arvati, et kiriku roll hariduses ja kasvatuses on lõplikult möödanik. Aga on läinud teisti. Kirikukoolide õitseaeg on saabunud just taasiseseisvunud Eestis ning ei saa ka XXI sajand ilma kiriku abita hariduses ja kasvatuses. Ja siin saab oma väikese, aga olulise panuse anda ka Eesti Kirikute Nõukogu.

Heiki Haljasorg, 

projektijuht

Piiskop Philippe Jourdan, 

konsultant