Harras jõuluaeg tõi veidi kosutust vähekindlustatud
Tartu elanikele Pauluse kirikus jagatud jõululõuna näol.

Oluline on ka jagamisrõõm. Pildil Ulvi
Mahoni (vasakult), Riina Kont ja Hele Angerjärv.

Jõululõunat jagati möödunud aasta lõpul
kolmandat korda ning praade jagati seekord suisa kaks korda: 21. ja 28.
detsembril. Tartu linna poolt tasutud toiduportse jagati esimesel korral 600
ning teisel 530 taldrikutäit.

Toidujagamisel silma peal hoidnud ja
vägesid juhatanud Pauluse koguduse töötaja Elo Süld oli rõõmus, et teisel
päeval oli kohale tuldud rohkem peredega. Üldiselt olid ülekaalus keskeas
mehed, palju oli ka pensionäre. «Praed läksid igati õigesse kohta,» lisas Elo
Süld. Appi toitu jagama olid tulnud paljud abilised, enamasti vabatahtlikud
koguduseliikmed.

Kord päevas soe kõhutäis

Pauluse kirikus on esmaspäevast laupäevani
kindlal kellaajal avatud supiköök, mis mahutab umbes 20 inimest, päevas
jagatakse välja ligi 70 taldrikutäit suppi, mida tuuakse kiriku vastas asuvast
kohvikust. Pühapäevaks antakse igaühele kaasa kuivtoidupakk. Supiköögis
poolteist aastat töötanud Taimi Kosso sõnul on supiköögi klientuur nooremate
inimeste seas vahelduv, teatud kontingent jääb aga samaks. «Noortel on rohkem
stiimulit tööle minna ja ise hakkama saada,» lisab Kosso. Üldjuhul on
supisaajad sotsiaalosakonnas arvel ja omavad vastavat tõendit, mille alusel
neile toitu jagatakse.

Tagasi ei saadeta muidugi kedagi, ent
abivajajad üritatakse siiski sotsiaalosakonda suunata. Ilma tõendita on
võimalik süüa saada kolm päeva. Talvel on külastajaid mõistagi rohkem –
eesruumis saab end korrakski üles soojendada, juttugi ajada. Suveks lähevad
paljud linnast ära abitöödele.

Supiköögi idee algatajaks oli Edukate
Naiste Assotsiatsioon, kelle eestvedamisel organiseeriti algul supijagamist
Tamme koolis, aga pikapeale see ettevõtmine hääbus ning jätkus Pauluse kirikus.

Ühine mure ja tegemine

Igati tänuväärne on taolise supiköögi
olemasolu, kuna teist sarnast Tartu linnas ei ole. Ent see pole veel kõik:
Pauluse kogudusest on vähekindlustatud kodanikel humanitaarabina võimalik saada
riideid ja muud eluks vajalikku. Paljud koguduseliikmed toovad hea meelega oma üleliigsed
riided kirikusse väljajagamiseks ja müügiks. Riideid jagatakse samuti
sotsiaalosakonnast väljastatud tõendite alusel.

Kõnelusest Pauluse koguduse sekretäri Merle
Aruojaga ilmneb, et konkreetselt sotsiaaltöötegijat koguduses ei olegi.
Supiköögis tegutseb küll peamiselt Taimi Kosso, aga sotsiaaltöö on üldiselt
justkui kõigi ühine mure. Üksteisele ollakse abiks ja kõik on asjaga mingil
moel kursis.

«Halastustööd teeme ka väljaspool
supikööki,» lisab Aruoja. «Kui ikka keegi hädas meie juurde tuleb, üritame
leida tüki leiba või paari kindaid.» Kahel aastal on käidud ka Lubja tänava
kodutute varjupaigas inimeste toodud annetusi jagamas ning ühiselt palvetamas.

Tähelepanuta ei jää ka oma koguduse liikmed
– kord kuus toimub eakate sünnipäevalaud, mida koordineerib Merce Antons. Abiks
on vabatahtlikud, kes hoolitsevad kohvilaua eest, ning üheskoos istutakse lauas
ning aetakse juttu. Alati osaleb sellistel sünnipäevalaudadel ka koguduse
õpetaja Joel Luhamets.

Anna-Liisa Vaher