Hea tegu algab ligimesearmastusest

Rinnekoti-Säätiö on oma 84 aasta pikkuse ajaloo jooksul pakkunud peavarju ja tuge erivajadustega inimestele Helsingi piirkonnas.
Rinnekoti sihtasutus pakub sotsiaal- ja tervishoiuteenust kohalike omavalitsuste kaudu hooldust vajavatele arengupuudega inimestele.
Asutus on alguse saanud 1927. aastal kristlikust ligimesearmastusest, kui Helsingi diakonissideasutuses õde Aino Miettinen võttis hoole alla kaks orvuks jäänud nelja-aastast last: pimeda Martti ja tema venna Mauri. Nii lähtutaksegi Rinnekoti töös kolmest põhiväärtusest: ligimesearmastus, personali asjatundlikkus ja hea elu tagamine klientidele.
«Algul polnud ju midagi muud kui vaid armastus ja hoolivus ning kiriku toetus,» selgitab meie kohtumisel Rinnekoti-Säätiö hooldusjuht Kaisa Syrjä. «Kirik toetas hoolt vajavaid inimesi, siis tuli juurde ühiskonna toetus ja vastutuse võtmine.»
Elamine oma külas
Poolel teel Helsingist Vihtisse näitab teeviit, et kolme kilomeetri kaugusel asub Rinnekoti. Kuni 1939. aastani Helsingis paiknenud hooldusasutus ostis siia 420 ha maad, millel nüüd paikneb omaette asuv küla raviasutuste ja üürikorterite hoonete, 25 perekodu majaga, kabeli, kaupluse, kohviku, kasvuhoonete ja töökodadega.
Ühele väljarenditud nõlvale on golfiklubi rajanud golfiväljaku. Iga tunni tagant sõidab läbi küla liinibuss Helsingist. Rinnekotile lisaks on asutusel veel Espoos ja Helsingis 18 kohta, kus hoolealuseid teenindatakse.
WHO (maailma inimarengu aruanne) andmetel on 3% maailma rahvastikust arengupuudega. Kõige kindlamini teatakse inimeste hulka, kellel kas raske või keskmise astmega puue, see on Soomes 0,4% elanikkonnast ehk hinnanguliselt 30 000 – 40 000 inimest. Osa hooldusteenuse kasutajatest on raske liitpuudega, nii on nad täiesti sõltuvad hooldustöötajatest.
Rinnekotis on ööpäevaringset hooldust vajavaid elanikke 300, toetatud elamist vajab 220 ja hoolduspere teenust kasutab alla 100 inimese. Lisaks saadakse siit polikliinilist ravi ja rehabilitatsiooni ning antakse võimalus tööteraapiaks ja päevahoiuks.
Et igaüks tunneks end hästi
38 aastat on Rinnekotis töötanud sarmikas Kaisa Syrjä, kel on olnud au töötada koos legendaarse õe Ainoga, kelle tegevust ja elu saab täna näha Rinnekoti muuseumis. Kaisa Syrjä on see inimene, kelle vastutusalas on ka Eestist saabunud hooldustöötajate töölevõtmine. Lisaks valmisolekule end erivajadustega inimeste teenistusse panna on nõutav soome keele ja arvuti kasutamise oskus.
«Kõik on olnud head töötajad,» ütleb Kaisa Syrjä, aga Pärnus suvekodu omav naine on kursis Eesti oludega ja teab, et Soome tööletulek võib tuua kaasa ka probleeme. «Ma ei taha tööle võtta noori naisi, kellel jäävad Eestisse väikesed lapsed. Sellest tuleb perele uus probleem.»
Tööpuudus 18–25aastaste noorte seas on Soomeski suur. On töökohti, mis pole noorte jaoks prestiižsed, sest soovitakse kohe juhtivat kohta, suurt palka ja head autot. President Tarja Halonen on öelnud, et vaesust ei saa heaks kiita, aga ka mitte neid hüljata, kes on vaesunud probleemide pärast alkoholiga.
Soomlased on valmis kandma ühisvastutust ja jagama toetust. «Tähtis on see, et iga ühiskonnaliige tunneks ennast hästi. Kõige kõrgemat vastutust selle eest kannab paikkonnas vallavalitsus,» selgitab Kaisa Syrjä soomlaste mõttelaadi. «Meie teenime siin erivajadustega inimesi, see on meie kohus, nad on ju meie tööandjad. Oleme kõik Jumala silmis võrdsed ja armastatud.»
«Meie valmisolek üksteist toetada sai alguse sõja järel, kui riigi kodanikud võtsid ühisvastutuse ja hoolitsuse sõjainvaliidide eest enda peale. Me maksame makse, kui teame, et sellega hoitakse toimivana tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem,» ütleb Kaisa Syrjä, kelle omagi isa oli sõjainvaliid.
Vanematele toeks
«Kui peres on erivajadusega laps, ei pea vanemad leidma lisaraha ja vahendeid lapse ülalpidamiseks, selle eest hoolitseb koduvald,» selgitab Kaisa Syrjä Soome sotsiaalhoolekande toimimist. «Kindlasti arvestatakse abistamise määra ja teenuste valimisel vanemate sooviga.»
Rinnekotis hooldajana töötav Anneli Tamme, kes tuli Soome 2007. aasta sügisel, on oma kogemusest tunda saanud, kui palju vanema soovidega tõepoolest arvestatakse. Tema 22aastane kerge arengupuudega poeg Almar elas algul pool aastat emaga, siis võttis Soome riik vastutuse enda kanda. Almar läks elama koos omaealistega peremajja, kus pakutakse toetatud elamise teenust, ja nüüd harjutab ta elamist tugiperes, kust oma lapsed on ellu saadetud.
Ema Annelil on kogu aeg õigus jälgida poja arengut ja tema sõnaga arvestatakse. «Ma ei tea, kas oleksin Eestisse edasi elama jäädes tulnud toime vaimse ja materiaalse koormaga, mis on seal jäetud valdavalt perede kanda,» pihtis ta.
Rinnekotis on hooldusel umbes paarkümmend last, kuid enamik hoolealustest on vanemad, tulnud siia 30–40aastaselt. Praegu tehakse riigis tööd selle nimel, et vähendada hoolduskohtade arvu suurtes hoolekandeasutustes.
Mõtteviisi mõjust
Rinnekoti arengusuund koostöös kohalike omavalitsustega on hoolekandeteenuste viimine puuetega inimestele koju kätte ehk siis nende koduvalda. Kergema astmega erivajadusega inimesi aidatakse enam tagasi ühiskonda, et nad läbi toetatud elamise ja toetatud töö võiksid tulevikus ise toime tulla.
Külastasin Rinnekotis 1998. a ehitatud Seppola-kodu, mis on peremaja kümnele umbes 30aastasele hoolealusele, kellest igaühel on oma tuba. Lisaks on majas suur elutuba, köök, pesu- ja koristusruum, saun. Üks pereemandatest Pirjo Suominen, kes tol päeval tööl oli, selgitas elukorraldust. Koos püütakse teha süüa, koristatakse, pestakse pesu ja põrandaid, töötatakse laudas, kus on oma kitsed ja kodulinnud.
Oma tuppa lubasid vaadata parajasti kodus olnud Jari, kes tegeles tasuta jagatavate reklaamlehtede komplekteerimisega, ja Kimmo, kes tuli just hambaarsti juurest ja näitas uhkusega jalgpallis võidetud karikaid. Eelmisel aastal kodumaises mängufilmis «Natuke austust» peaosalisena üles astunud Outi poetas, et oleks soovinud endale suuremat tuba.
Anneli Tammega käisime ka tema töökohas, liikumispuudega pimekurtide osakonnas, kus on 13 hoolealust, neist vanim 65aastane. Tööl on seal rahvusvaheline seltskond. Näiteks Laval, kes äsja oli ka isaks saanud, on 2003. aastal Nigeeriast Soome elama asunud.
Nagu ütles Kaisa Syrjä, ulatuvad Soome turvalise ühiskonna juured sõjajärgsesse aega, kui rahvas võttis ühishooldesse sõjainvaliidid. See mõtteviis – me vastutame selle eest, et kõigil oleks hea elada – on kandunud tänapäeva välja.
Kui kaua kulub aega Eestis, mõistmaks, et riik saab edukas olla ainult siis, kui ka kõige väetim end siin hästi tunneb ning kui võtame omaks mõtteviisi hoolimisest ja ligimesearmastusest ja unustame ratsa rikkaks mentaliteedi?
Sirje Semm