Hea karjane

Kristus ütleb: Mina olen hea karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu.
Jh 10:11a,27–28a
Ma ei ole ilma peale jäetud ekslema ja otsima, vaid mu üle on Kristuse hooliv arm. Jumal on mu karjane, mul ei ole millestki puudu. Kui peaksin enese tarkuse ja rammuga hakkama saama selles ilmas, siis kas suudaksin seda? Kuid ma pole üksi ega kuulu iseenesele. Ma olen Issanda oma.
Milline on mu omanik? Ei, mitte selline, keda tunneme seda maailma ja selle korraldust vaadates. Siin valitseb olu, mille kohta Ta ütleb: «Eks te tea, et kes valitsevad, tarvitavad meelevalda valitsetavate üle.» Ta lisab: «Nõnda ärgu olgu teie seas.» Ega olegi seni, kuni kuulume sellele Karjasele ja kuuleme Tema häält ja juhatust. Seni, kuni käime Tema järel.
Sageli ei teata või ei tunta valitsejat ehk siis ollakse põgusalt kuulnud ja näinud tema olu, kuid mis mees ta tegelikult on, seda on võimatu teada.
Kristus, kelle oma ma olen, tunneb mind, ja veel – Ta on ennast ka minule tunda andnud. Ütleb Ta ju: «Minu omad tunnevad Mind.» Tean, mida Karjane selleks, et mind enesele võita, on pidanud kannatama. Tean ka seda, millisteks ohvriteks Ta on valmis üksi seepärast, et mind ega kedagi teist oma karjast mitte kaotada.
Meie, kes me kuulume Kristusele, tunneme Teda.
Miks on siis nii tähtis kuuluda Kristusele, olla Tema karjamaa lammaste hulgas? Olla kasvõi see sajas lammas, kelle pärast Karjane kõik jättes just seda ühte otsima tuleb?
Oluline on Ta karja kuuluda, sest Jumala Poeg, Tõeliseks Inimeseks saanud Jumal, teab, milline ma olen Ta loomisplaani järgselt ning sedagi, millises sise- ja välismaailmas ma elan, teab mu hirme, himusid ja huve. Viimselt mitte ükski ei tunne ega tunnista mind nii, vahest ma isegi. Enamgi – Ta tahab oma armastuses olla mu juht ja kaitsja.
Kuis vaatab karjane oma lambukeste peale: Ta hoolib ennemini lammastest kui enese heast olemisest, sest Ta pole palgaline, vaid omanik. Ta teeb kõik oma karja heaks: kaitseb kurjast, hoolitseb igapäevase toiduse eest… ja kas ma suudakski kogu armu üles ütelda.
Mis Omaja minult vastu saab. Tahab Ta, et kuulaksin Ta häält, seda, mida Ta vastab mu palvetele; tahab, et tunneksin ära Ta sammud ning käiksin Tema jälgedes, täis usaldust. Seega, kõik, mis Ta ootab, on püsimine selles karjas, nende seas, kelle juures on Ta tõotanud olla maailma ajastu otsani.
Kas minust muud villa on või mitte, siis seegi on vast mu enese pärast, et tunneksin oma tähendust – vajalikkust. Karjasele on seda vaja, et anda mulle mu osa ja kaasategemise-järelkäimise kindlus ja rõõm ning kindlasti saab sellest villast asja õdedele-vendadele ja neilegi, kes pole sellest tarast.
Hea on Hea Karjase järel käia, teada ja usaldada Teda ning kuuluda kokku nendega, kes Karjase omad; nendega, kes kuuletuvad Karjasele; nendega, kes saavad heast osa ja on kurjast hoitud.
Aare Vilu