Hääbumine

Õis kaunis, tulipunane
nii nõtkelt tuules kiigub,
vaid mõni hetk tal jäänud veel,
siis kogu ilu hääbub.

Tuul rebib kaasa endaga
ta viimse õielehe,
jääb alles nupp, mis iluta
nii nukker nagu ohe …

Kuid ei, see pole surm!
Ees ootab küpsemine.
Veel enne talve toimub külv
ja uuel suvel õis kui ime.

Nii nagu loodus muutub ajas
mu vaimujõud, see raugeb, väsib.
Et tõusta taas sind, Issand, vajan.
Mind ärata, mul anna käsi!