Gustav Suits ja vennastekogudus

Oma usuelulistest probleemidest on Gustav Suits kirjutanud õieti vaid üheainsa sõna: «käärisin».

Ajaliselt kajastab see tegusõna mineviku esimene pööre paari aastat XX sajandi algul, mil maapoisist gümnasistil sugenes linnakooli kogemus ja ühtlasi ka väljavaade laiemasse ringi – esmajoones Soome kaudu. Kui palju on peidus selle sõna taga?
Koduse kasvatuse taust
Tihtipeale nihkub meie uusimas kirikuloolises kirjanduses esikohale teoloogide asjaajamine või jälle jutlustamise suunitlus. Gustav Suitsu luule ja kirjandusteaduslik tegevus annavad põhjust küsida teisiti: mis toimub Piibli alusel kasvatuse saanud noore inimese hinges? Teiste sõnadega – mis on hingekarjase töö tulemus?
Usutavasti aastal 1928 tunnistas Gustav Suits, et luges Piibli läbi kuueaastaselt, seega 1889. Enamikule lugemisel tekkinud küsimustest ta süstemaatilisi vastuseid saada ei võinud, sest Võnnu külakoolis õppis Gustav Suits alles alates aastast 1892. Vastuse pidi andma kodu, kus ema Liis, sündinud Kerge, (1845–1911) oli poja sõnutsi «vali pietist». Ema rolli oma lapsepõlves ongi Gustav Suits rõhutanud eraldi, lisades sellele vennastekoguduse palvemaja koolitare kõrval.
Võib julgesti üldistada, et Gustav Suitsu lapsepõlvekasvatus oli hernhuutlik, millele lisandus luterliku kiriku õpetus esiti Võnnus, seejärel Tartu Jaani koguduses. Käärimine tähendas seega valikusegadust erinevate doktriinide vahel, mille sekka tuli ateism kui dogmaatikas kahtlemine järk-järgult ja juba väljaspool kodu.
Programmiliselt, varustatuna kogu süstemaatika ja kõigi viidetega, pole Gustav Suits kirjutanud sellest kuskil. Ometi on meie päralt tema kodumurdeline «Kerkokell» (1912), millest Tammsaare kirjutas hiljem, et kui Suits polekski kirjutanud muud, siis ainuüksi see teeb ta klassikuks.
«Kerkokell» on luuletus emast, surmast, kirikust, kellahelinast, rändaja teekonnast, lähedastest, uuest põlvkonnast ja igavikust. Pole ainsatki teadet selle kohta, kui kaua säilis Gustav Suitsu kõnes sünnikodune murrak. Seda luuletust kirjutades oli ta igatahes neli-, ilmselt viiskeelne. Kuid ta kirjutas emast ja kirikust kodu kaudu.
Tollase külakoolmeistri peres ei saanud vaimulikku kirjandust väga rikkalikult leiduda. Raamatukogu Võnnu pastori ja Gustav Suitsu ristiisa Gustav Oehrni (1855–1922) majapidamises ei võinud olla jälle põhjalikult hernhuutlik.
Gustav Suits ise mainib olulisena John Bunyani (1628–1688) raamatut «The Pilgrim’s Progress» (1678–1684), millest ta võis lugeda eestikeelset trükitõlget aastast 1883, ent on ka mõeldav, et külas liikus mõni käsikirjaline ärakiri. Nii või naa on tõepärane, et see teos jõudis noore Suitsu ette tänu emale. Arvatavasti Piibli järel.
Taustast edasi
Juba täiskasvanud Gustav Suits tuli hernhuutluse ajaloo juurde kolmel erineval moel. Aastal 1911 oli ta valinud oma doktoritöö aineks Viitina hilisema mõisaproua paruness Barbara Juliana Beata von Krüdeneri (1764–1824) ning tolle vaimse ümbruse. Helsingi ülikooli raamatukogu tollasele assistendile sai nii mastaapset teemat pakkuda üksnes uuema aja kirjanduse noorepoolne professor Yrjö Hirn (1870–1952), kes oli ise ka prantsuse kirjanduse asjatundja.
Täitsa usutav, et teema üle mentoriga arutledes tunnistas Gustav Suits, kuidas tema isegi on pietismi kasvandik. Väitekiri eeldas töötamist Pariisis, kuhu Suits jõudis alles Esimese maailmasõja eelõhtul 1914. Väitekiri jäi katki (nagu jäi katki ka hilisem dissertatsioon hoopis teisel teemal) ja seejärel tuli esiti poliitika, siis eesti ja maailmakirjanduse õppetooli rajamine Tartus.
Kreutzwald kuulus juba Gustav Suitsu kui koolipoisi lugemisvarasse. Tollal ei võinud ta Lauluisa seostest vennastekogudusega teada midagi. Valinud Kreutzwaldi eluloo oma uurimistöö keskmeks juba hiljemalt aastal 1930, ei võinud Gustav Suits teada jällegi seda, kui kaugele ja milleni täpselt ta välja jõuab.
Tulemuseks oli paarkümmend artiklit, millest ühe osa alusel valmis raamat «Noor Kreutzwald». Algselt ilmus see tõlgituna soome keelde 1953, kolmkümmend aastat hiljem Bernard Kangro toimetatuna Lundis ja 1984 Heldur Niidu toimetatuna Tallinnas. Hernhuutlust eraldi Gustav Suits noore Kreutzwaldi biograafias ei käsitle, kuid on tunda, kuidas Suits mõistab vennastekogudust seestpoolt, tegelikult omaenese pere kaudu.
Tollane mag. phil., praeguses mõistes PhD Rudolf Põldmäe (1908–1988) jõudis Tartu ülikooli Jürilt, samuti hernhuutlikust ümbrusest. Teda võlus rahvaluule, ent Gustav Suits suunas ta uurima pietismi. Miks, on kohatu küsimus: Suitsul oli põhjust näha Rudolf Põldmäes õpetlast, kes teeb ära selle, mis tal endal pooleli jäi.
Olulisem on, et Kreutzwaldi elulugu uuriv professor soovis nooremat abiväge näha selgitamas pietismi arengulugu enne Kreutzwaldi. Gustav Suits tõukas oma õpilast uurima seega XVIII sajandi vaimsust, epohhi, mida me Eesti kultuuri ajaloos tunneme kõige halvemini.
Gustav Suitsu kui kirjandusteadlase mõttekäikude algus ei pärine Eestist. Siin polnud tal õppida kelleltki. Seevastu kodusest hernhuutlusest õppis ta kollektiivset individuaalsust. «Kerkokell» on tegelikult alandlik kummardus tollele õpetusele. Värss «So havva päitsin orjavitsa / nüüt kate puu all häitsevä» tunnistab, kuidas Gustav Suits mõistis usku, mida ta pärastpoole ei jaganud, ent tahtis põhjalikult uurida.

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane