Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Gea Sibola Hansen raius end riigi ajalukku

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Gea Sibola Hansen Otepääl bareljeefide avamisel.
Rita Puidet

Gea Sibola Hanseni töö on raske, ent huvitav. Nii ta vähemalt kinnitab. Skulptor läheb meie kultuuri- ja ajalukku kui Eesti lipu loo kajastaja kivis.

Eesti lipu aastapäeval möödunud aasta 4. juunil kuulutati ta Otepääl uute bareljeefide ideekonkursi võitjaks ja külmal sügispäeval 21. novembril avati taiesed pidulikult. Bareljeefid paiknevad teine teisel pool kirikuaia väravat: ühel öölaulupidu ja teisel lipu sõidutamine hobuvankril.
Pärast 19 aasta pikkust elu- ja tööperioodi Rootsis elab Gea taas Tallinnas. Mäletan, kui liigutatud ta oli Otepääl, kui kaunil juunipäeval teatati, et tema kavand osutus parimaks ja tema ülesandeks saab teha bareljeefid. Ta ütleb, et see oli emotsionaal­selt rõõmupisarateni liigutav. «Hea tunne ja tänulikkus usalduse eest täitsid rinda,» täpsustab Gea.

Kivine lootus
Tööprotsessile tagasi vaadates meenutab skulptor, et esmalt valmis ideekavand lipu toomisest hobuvankril Otepääle. Seda tähtsat seika lipuloos polnud varem kujutatud ja lipuga seotud materjalidega tutvudes otsustas ta varakult selle teema kasuks. «Nägin võimalust kaasata nii ajaloolist aspekti, kaunist Eestimaa loodust, inimesi ja hobuseid ning õhus tiirlevaid pääsukesi korraga,» ütleb Gea.
Esimese kavandi kallal töötades tekkis ja kasvas märkamatult öölaulupeo idee. «Meel oli tundlik ja emotsioone jätkus küllaga, meenusid tudengiks olemise aastad, arutelud Eesti olukorrast ja öölaulupeod – sealt see ideekavand päevavalgust saigi,» meenutab kunstnik, kes võõra võimu alt vabaks laulmise ja esimestel taasiseseisvusaastatel 1988–1994 õppis Tallinna kunstiakadeemias.
Ja lisab: «Mälestused öölaulupeost on unustamatud. Meid kogunes ja kogunes ning võimas ühtsustunne laulukaare all tegi meid tugevaks ja julgeks ning lauldes kasvas lootus vabaks saada. Proovisin seda edastada bareljeefil.» Võin kinnitada, et kivi justkui surnud olek on murtud ning muutunud elavaks ja emotsionaalseks.

Vastupidav ajale
Kui Gea Sibola Hanseni tööd on kujutanud ennekõike erinevaid vorme, siis nüüd võib öelda, et tegu on kivisse raiutud maaliga. Idee elluviimine oli kindlasti tehniline väljakutse. Töö keerulisust selgitab kunstnik ise: «Tugevat emotsionaalset seost ja sündmuste pinget tuli kujutada nii, et see oleks tajutav kivis. Kuna teemad olid nii sisu- kui ka vormirikkad, tuli raiumisel saavutada ühtne selge vormikeel, mis koondaks kõik väikesed detailid tervikuks.»
Muidugi nõudis kivi raiumine ja töötlemine suurt oskust ning oli raske, paras proovikivi, kuid oli kunstniku sõnul huvitav. Valik langes musta graniidi kasuks, sest see on tugev ja meie ilmastikule vastupidav materjal, aga samuti kergesti hooldatav.
«Materjali valides tuli silmas pidada kivi tihedust ja värvi. Raiumise, lihvimise ja erinevate astmete poleerimise teel sai välja tuua värvinüansse ehk tekitada sinimustvalge kombinatsioon,» täpsustab Gea Sibola Hansen tehtut. Ta on südamest tänulik, et on oma bareljeefidega kirjutatud Eesti ajalukku Voldemar Melliku kõrvale Eesti lipu hälli sünnikohale. Ja muidugi tähistas ta äsja koos sõpradega Eesti vabariigi sünnipäeva.
Rita Puidet

Eesti lipu lugu kivis.