Evangelist Luukas kaitseb raamatuköitjaid ja lihunikke

18. september on evangelist Luuka päev

Luuka evangeelium on kirjutatud viimistletud keeles, teda peetakse ka Apostlite tegude raamatu autoriks. Kristlik kunst kujutab Luukast kõige sagedamini kirjatööd tegemas, teda peetakse raamatuköitjate kaitsepühakuks.

Teated Luuka tegelikust elust on vähesed ja sageli vastuolulised. Eusebiose ja Hieronymose arvates pärines ta Kreekast, kus tegutses arstina. Kuid Markioni-vastases proloogis mainitakse, et Luukas olnud hoopis Antiookias sündinud süürlane.
Nimi Luukas või Loukas viitab võimalikule päritolule Lõuna-Itaalia läänekaldalt Lucaniast. Ta olevat saatnud Paulust tema teisel misjoniteekonnal (51–54) Kreekasse ja jäi 57. aastani Philippi linna kirikupeaks.
Seejärel osales Luukas ka Pauluse kolmandal misjoniteekonnal ning vangistati Roomas. Pärast Pauluse martüüriumi 65. aastal naasis ta Kreekasse, kus jätkas misjonitegevust ja elas vallalisena kõrge eani ning suri 84aastasena Kesk-Kreekas Boiootias. Mõnes allikas aga märgitakse, et ta suri hoopis koos Andreasega märtrina. Tema säilmete omanduse üle vaidlesid Konstantinoopol ja Padua.
Kuigi Luuka evangeeliumi autorit kusagil ei mainita, arvati 2. sajandil, et selleks on just Luukas. Evangeeliumi kirjutamise kohana on esitatud Ateenat, Antiookiat ja Kaisaread. Kõige tõenäolisemaks peetakse aga Ahhaiat, sest see, Teofilusele pühendatud evangeelium oli kirjutatud ahhailastele.
Samuti ei olda kindel Luuka evangeeliumi kirjutamise ajas. Näiteks mainitakse aastat 57, kuid tõenäolisemaks peetakse aega pärast 70. aastat. Arvatavasti valmis evangeelium hoopis 90. aasta paiku. Igal juhul kasutas Luuka evangeeliumi autor alustekstina Markuse evangeeliumi, Q-allikat ja veel eriainest, millel teistes evangeeliumides puuduvad paralleelid.
Keeleliselt on Luuka evangeelium lihvitud. Sama autori kirjatööks peetakse Apostlite tegude raamatut. Sellepärast kujutatakse kristlikus kunstis Luukast kõige sagedamini kirjatööd tegemas ja teda austatakse raamatuköitjate kaitsepühakuna.
Luukas olevat ka maalinud
Talle omistatakse maal «Neitsi Maarja lapsega» (Hodegetria), mis 5. sajandil toodi Konstantinoopolisse. See maal olevat olnud aluseks hilisemale õigeusu ikooni traditsioonile.
14. ja 15. sajandil kujutasid flaami kunstnikud Luukast maalimas ning teda austati maalikunstnike ja skulptorite pühakuna. Maaliv Luukas oli Madalmaade kunstnike Püha Luuka gildi embleemil. Luuka poolt maalitavat neitsi Maarjat võidi kujutada üksi, kuid sageli hoiab ta süles Jeesus-last ja istub kunstniku stuudios või on pilvedesse mähituna tema nägemise ulatuses. Luukast ennast kujutati ebatavalises poosis põlvili oma molberti ees.
Oli Luukas esimene ikoonimaalija või mitte, ikkagi peetakse teda esimese nn sõnalise ikooni autoriks, sest Luuka evangeeliumis visandatakse neitsi Maarjast tema sisemine portree. Arvatakse, et enne evangeeliumi kirjutamist võis Luukas Jeruusalemmas külastada veel elavat Maarjat ja evangeeliumi algusesse lisatud Jeesuse sündimise lugu pärinevatki temalt.
Peale Maarja pöörab Luuka evangeeliumi autor tähelepanu veel mitmetele naistele nagu Sakaria abikaasa Eliisabet, naisprohvet Anna, Jeesust abistanud Maarja Magdaleena ja Johanna, Jeesusele öömaja andnud õed Marta ja Maarja ning mitmed teised.
Luuka sümboliks on tiivuline härg
Kirjutava või maaliva Luuka juures kujutati tema peamist ikonograafilist embleemi, tiivulist härga. Ühelt poolt viitab see loom Jeesuse sünniloo algusele, konkreetselt preester Sakariasele, kellele ennustatakse poja Ristija Johannese sündi tema ohverdamise läbiviimise korra ajal (Lk 1:8–13).
Tiivulise härjaga kujutatud raamat või pärgamendirull kannab pealiskirja «Fuit in diebus Herodis regis Iudeae sacerdos» (Heroodese, Judea kuninga ajal oli preester) (Lk 1:5). Teisalt tähistab härg Jeesuse sündimist Petlemmas loomalauda sõimes. Lisaks sümboliseerib tiivuline härg Kristuse lunastuslikke aspekte ja jumalikku preesterlust. Härjaga seoses on austatud Luukast ka lihunike kaitsepühakuna.
Eestis teadaolevalt ühtegi Luukale pühendatud kirikut ei ole. Ka rahvalikus traditsioonis on luukapäev esindatud tagasihoidlikult. Peamiselt seostatakse seda esimese sügisese õllepruulimisega. Siit pärineb väljend: «Küll Luukas õlut teeb!» Luukast on tuletatud perekonnanimed Lukas, Lukka ja Luukas.

Tiit Saare,
ajaloolane