Eutanaasia teema vajab tähelepanu ja arutelu

Tallinnas peeti sotsiaalministeeriumi ja Eesti bioeetika nõukogu eestvõttel seminari «Eutanaasia ja elu lõpp – eetilised küsimused».
Kokkutulnutest võtsid sõna Hele Everaus, Ants Nõmper, Meego Remmel, Heljo Pikhof, Katrin Elmet, Jelena Leibur ja Mari Mathiesen. Hulk kuulajaid ja kaasamõtlejaid sai osa parimal tasemel teemakäsitlusest, mis praegu võimalik. Ei näinud seal küll väga palju meedia esindajaid, kellele esitati palve või soov püüda tulevikus olla vähem tendentslik ja emotsioonidele orienteeritud, sest kahtlemata on tegemist tundliku teemaga.
Nagu öeldi ka seminari avades, on eutanaasia puhul tegemist kompleksse diskussiooniga, mis hõlmab nii legaalseid, eetilisi, meditsiinilisi, sotsiaalkultuurilisi, personaalseid kui religioosseid aspekte. Seminari edenedes jõuti üha enam tagasi päeva alguses kõlanud mõtte juurde, et eutanaasia terminoloogia, eriti see, mis puudutab üheselt selle jaotamist aktiivseks ja passiivseks, vajab läbivaatamist ja eri osapoolte arutelu.
Juristide esindaja Ants Nõmper puudutas eri maade juriidilist praktikat. Eesti puhul tõi ta välja, et konkreetne juhtum tegelikult veel puudub, nagu puudub ka eutanaasia seadus. Eutanaasiat toetavale teele on läinud Holland, Belgia, Šveits ning Jaapan. Ka eutanaasia neis riikides ei tähenda lihtsalt inimese elu lõpetamist tema enda soovil, vaid seal peavad olema tagatud mitmed olulised tingimused.
Toodi välja ka Hollandis läbiviidud uuringute tulemused, mille alusel võib kinnitada, et need, kes ühiskonnas eutanaasia eest võitlevad või seda aktsepteerivad, ei kavatse tavaliselt seda võimalust iseenda puhul rakendada.
Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja professor Margit Sutrop jagas kuulajaile oma mõtet, milles ta küsis, et kui siinne õigusloome lähtub autonoomia printsiibist, üksikisiku õigusest, siis mida teha edasi olukorras, kus hoolivuse ja heategemise printsiip ei vabasta tegelikult perekonda haige abistamisest.
Küll on eutanaasia teema seotud otsapidi ka pikaajalise raviga. On selge, et sageli võivad arstid ja omaksed näha haigusjuhtude puhul eri võimalusi, kuid iga konkreetse pikaajalise haigusjuhu puhul ei tee ravi jätkamise osas otsuseid üks arst, vaid need sünnivad konsiiliumis, peavad olema konsensuslikud ning lähtuma arstieetikast. Pikaajaliste raskete haiguste korral saame kõnelda nii kuratiivsest kui palliatiivsest ravist. Esimese puhul ravitakse haiget, et ta paraneks, palliatiivse raviga püütakse tema haigussümptomeid leevendada, teades, et haige enam ei parane. Siit kasvab välja uus temaatika – ka surmavalt haige inimese elu lõpuperiood peab olema väärikas.
Professor Everausi sõnul ei ole Eestis praegu ühtegi palliatiivse ravi voodikohta. Tallinna diakooniahaigla on küll hospiitsteenusega just elu lõpu väärikust toetamas, kuid asutuse juhi Jelena Leiburi sõnul algab palliatiivne ravi märksa varem.
Seminari raames kirjeldati ka probleeme, mis kerkivad arstitöö igapäevapraktikas, ning analüüsiti statistiliselt pikaaegsetele haigusjuhtudele suunatud haigekassa vahendeid. Aruteludes kerkis üles uusi küsimusi, millele püüti leida vastuseid või anda märku uute arutelude vajalikkusest. Toodi välja ka meedia roll olukordade ja seisukohtade kajastamisel. Professor Everaus näiteks nimetas meedia olulist survet vanemaealistele nende uudiste taustal, mis kõnelevad sellest, kui suured summad on eraldatud haiguste raviks pensionäridele.
Pastor Meego Remmel kõneles surma ja elu lõpu mõtestamisest läbi isiklike kogemuste ja vaimulikutöö praktika. Tema ettekandest jäi kõlama, et igal inimesel on ka keerulisi olukordi kergem taluda, kui on läbi mõeldud ja tunnetatud viimselt olulised asjad.
Mari Paenurm