Et süda oleks rahul

Lõikustänupühal tähistas Iisaku kogudus 150. aastapäeva, tänades Jumala kõrval inimesi ja organisatsioone, tänu kellele saab kirikutorn uue katte.

Kogudus oli enne iseseisvumist 12. detsembril 1866 Jõhvi abikogudus.
Kui annan lubaduse lõikustänupühal Iisakusse sõita, tean, et sel päeval peaks õnnistatama kirikutorni uus katus. Hanseni tänavalt kogudusemaja juurest üles mäele kiriku poole vaadates aga avaneb teistsugune vaatepilt: torni ümber on tellingud ja tornikiiver kile all peidus. Tänav ise on oma nime saanud iseseisva koguduse esimese köstri Robert Theodor Hanseni järgi; esimene õpetaja oli Rudolf von Hippius.
Praegune õpetaja Avo Kiir on kogudust teeninud 28 aastat. Paar aastat kauem on organistina tööl olnud vanaduspõlve pidav Judith Kulvere ning õpetajast paar aastat vähem sekretär ja juhatuse esimees Anne Ferschel.

Toetuda Jumalale
Tänujumalateenistusel jutlustas piiskop Einar Soone, teenisid koguduse õpetaja Avo Kiir, Viru praost Tauno Toompuu ja Lüganuse koguduse diakon Tõnis Tamm. Pühapäeva jutlusetekstile (5Ms 8:7–18) tuginedes sõnas piiskop, et see annab kogemuse hinnata, kust sa tuled ja kuhu lähed. «Mida pikem on ajatelg, seda selgemalt näeme Jumala tahet,» ütles ta, mõeldes iseseisva koguduse 150 aasta pikkusele ajaloole.
Koguduse algusaega jääb kooli ellukutsumine. Aga ka 1846 valminud kivikiriku põlemine. Kitsikuses on Jumala abi lähedal ja kirik taastati aastaga veelgi uhkemana – juurde ehitati altariruum. Kirik pühitseti 24. mail 1894. Iisaku kirikul on vanust 122 aastat
Kuigi igapühapäevastel jumalateenistustel käib umbes saja liikmesannetajaga kogudusest alla kümne kirikulise, on inimestes piisavalt armastust pühakoja vastu. Tunnistuseks sellest on hele ja kaunis jumalakoda, mille korrashoiu heaks ollakse valmis annetama. Kõik, kes andsid oma panuse tornikatte vahetuseks, said koguduselt kaunilt kujundatud tänukirja. «Kui palju on häid inimesi!» tõdes Avo Kiir.

Lootuses edasi
1994. aastast on kirikus heleroheline värvilahendus. Altariruumi kaunistavad Dolores Hoffmanni vitraažid. Kolm aastat tagasi lisandus kirikuruumi lõunaküljele kunstnik Andrei Lobanovi vitraaž, mis pühendatud neitsi Maarjale. Selle sai kirik õpetaja Kiire 25. ametiaastaks tänu koguduse liikme Toomas Tamme annetusele. Ka nüüdsel tornikatte vahetusel on tema vallavolikogu kõrval üks suuremaid annetajaid.
Selleks ajaks, kui käesolev lugu trükki jõuab, käib kiriku ümber vilgas töö ja hiljemalt advendiaja alguses võib kogudus rõõmustada, et viis aastat tagasi alanud rahakogumiskampaania on jõudnud tulemini. 12. oktoobril hakkas ehitusbrigaad paigaldama uut tornikiivri katet.
Peatöövõtja on Jõhvis asuv ScanDeki restaureerimisfirma, kes hoolitseb ka selle eest, et tornist alla võetud rist lehtplaatidega üle kullatakse. Kogu töö läheb maksma 55 000 eurot, omaosalus sellest on 15 000. Põhiosa rahast tuleb Leaderi meetme vahendusel PRIAst. Uus tsinkplekist kate vahetab välja sindelkatte, millest osa võib pärineda kiriku ehitusajast, mistõttu pilpad lausa lendasid torni ümber, kirjeldab koguduse õpetaja eelnenud olukorda.
Õpetaja ütleb, et ka pikihoone vajaks uut katust ja hoone välisilme uuenduskuuri. 1950ndatel remonditi torni ja pikihoone katust ning valgendati seinad. Õpetaja Avo Kiire teenimise ajal sai 1993 pikihoone uue eterniitkatuse, aga vajab juba kas plekk- või kivikatust. Ühe projektiga tahab õpetaja minna uude taotlusvooru. Õpetajal on olnud tõeline ehitusaasta: katusekate on renoveeritud tema teenimispaigas Tudulinna kirikul, Illuka kirik on aga põhjalikult renoveeritud.

Ettepanek muutuseks
Kogudus ja õpetaja on õnnelikud, et töö käib ja PRIA langetas positiivse otsuse ning et omaosaluse taha ei jäänud remont pidama. Siiski ei lahenda see kõiki muresid. Nimelt tuleb kogudusel esmalt kogu töö kinni maksta, tehtud töö ette näidata ja alles seejärel saadakse lubatud raha, et see siis töö teinud firmale välja maksta.
Ebanormaalne olukord, ütleks iga vähegi mõtlev inimene. Miks peaksid niigi vaesed kogudused laenu saamiseks panga poole pöörduma, andma oma kinnisvara või kinnistud tagatiseks ja leidma täiendavalt summa intressiks? Praegusest olukorrast võidab vaid pank.
Armastades oma kirikut, ei kahtle inimesed, et kõik Jumala abiga korda saab. Ja lõpuks on tornis ka kullatud rist. Selle risti kohta on õpetajal pajatada kummaline lugu. Iisakus olevat nimelt liikvel legend, et varem olla tornis olnud kuldrist, mis ära kadunud. Kui rist nüüd remondi käigus alla võeti, selgus tõde. Kuna rist on pronksist, säras see uuena päikese käes nagu kuld, aga oksüdeerus ja värviti ka üle. Nii tekkiski aja jooksul legend kaduma läinud kuldristist.
Rita Puidet