Esimesed künnivaod

Taasiseseisvunud Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse üks asutajaid erukolonel Tõnis Nõmmik, peakaplan aastatel 1998–2006, tuli Kanadast esimest korda üle pikkade aastakümnete Eestisse 1990. aasta suvel, teadmata veel siis, et õige pea seovad kodumaaga teda tihedad sidemed ja lõplik tagasipöördumine.

Kui 1992. aastal hakati Eesti kaitseväge taas üles ehitama, kerkis päevakorrale ka kaitseväe vaimuliku teenimise taastamine. Sõjaeelse Eesti sõjaväge teeninud vaimulikud olid väga kõrges eas või juba lahkunud. Tollane kaitseminister Hain Rebas tegi Kanada kaitseväe reservkaplanile Tõnis Nõmmikule 1993. a ettepaneku koostada Eesti kaitseväe vaimuliku teenimise kontseptsioon. „Rebas tundis mind varasemast ajast ja teadis, et ma teenisin Kanada kaitseväes,“ meenutab Nõmmik aega, mil algas tema koostöö Eesti kaitseväega.

Esimeseks peakaplaniks Eesti kaitseväes sai aga USA armee kolonel Michael Viise, kes oli pärast 30-aastast teenistust USA lennuväes erru läinud ja külastas Eestit seoses oma doktoritöö kirjutamisega. Nõmmik kohtus siin Viisega ja küsis, kas ta oleks nõus Eestisse kolima, et kaitseväkke teenima asuda.

Kaplaniteenistus tuleb

Kaitseväele oli vaja inimest, kes oleks kohe olnud valmis uude ametisse asuma. „Mul olid Kanadas veel mitmed eesti kogudused teenida ja ma pidin endale sinna asendaja leidma. Viiset kutsus ka kaitseväe juhataja Aleksander Einseln. Viise oli nõus,“ selgitab Nõmmik ja lisab tagasihoidlikult: „Ma leidsin, et kui siia tuleb esimeseks peakaplaniks üks USA kolonel, on sellest rohkem kasu, kui et selleks saab üks kaptenist reservkaplan, nagu mina siis olin.“ 

Michael Viise, peakaplan aastatel 1995–98, oli teenima asudes üks vähestest kolonelidest Eesti kaitseväes. Esimesel aastal töötas ta peamiselt üksi, külastades väeüksusi ja otsides kaplanikandidaate. Nõmmiku sõnul suhtuti tol ajal kaplaniteenistusse mitmeti: oli neid, kes seda pooldasid, neid, kes võtsid seda kui kohustuslikku osa, et NATOsse saada, ja mõned olid vastu ka. 

„Kolonel Viise teenis peakap­lanina kolm aastat, ta võis lahkudes rahuldusega vaadata tehtud tööle: alustanud nullist, oli kolm aastat hiljem Eesti kaitseväel rahvusvahelisel tasemel kaplaniteenistus, mis oli juba siis suurel määral võimeline koos töötama NATO vägede kaplaniteenistustega,“ tunnustab Nõmmik oma eelkäijat. 

Jõudsalt edasi

Tõnis Nõmmik sai Eesti kaitseväe ohvitseriks 1995. a jaanuaris ja saadeti esimese ülesandena kaplanite kõrgetasemelisele rahvusvahelisele konverentsile Varssavisse. „Ma sõitsin sel aastal viis korda Kanada ja Eesti vahet ning alles 1996. a jaanuaris kolisin lõplikult Eestisse. Alguses töötasin Paldiski väeosas, kuid Viise vajas mind peastaabis appi ja asusin vanemkaplani kohale, kus töötasin kuni 1998. aastani, kuni minust sai järgmine peakaplan. 

Vanemkaplanina korraldasin muu hulgas ka mitmeid kaplanite kursusi. Esimene kaplanite ja reservkaplanite orientatsioonikursus KOK-1 toimus 1996. aasta juulis Paldiskis. Hiljem kujunes sellest erialaohvitseride kursus. Nii saime hulga kaplanikandidaate, kelle hulgast tegevteenistusse astujaid valida.“ 

Endise Kanada ohvitserina hoidis Nõmmik üleval häid suhteid Kanada kaitseväe kaplaniteenistusega, ta osales ise kolmel kõrgemal kaplanite kursusel ning vahendas sealsetele kursustele ka aastate jooksul 14 kaplanit ja kaplanikandidaati Eestist. Kolonel Viisel olid head kontaktid USA kaitseväega, kus samuti Eesti kaplanid kursustest osa võtta said.

2005. a kaitses Nõmmik Tartu ülikooli usuteaduskonnas doktoritöö Eesti kaplaniteenistuse ajaloost. Selle üle, et tema õpingutele mitmes kõrgkoolis pani sümboolse punkti just Tartu ülikooli doktorikraadi diplom, on ta eriti uhke.

Tiiu Pikkur