Esimene üleeuroopaline fokolariinide ja nende sõprade kokkutulek

Fokolariinide liikumise korraldatud esimene üleeuroopaline kokkutulek European Mariapolis 2019, sai alguse 14. juulil Tonadico linnakeses, mis asub kaunis Primiero orus suurejoonelises Dolomiitide mäestikus Põhja-Itaalias.

Mina olen kõrges
Kokkutulek kestis neljas vahetuses kuni 11. augustini 2019, osales kokku enam kui 2800 inimest kogu Euroopast. Koosviibimise kohaks oli just see paik, kus seitsekümmend aastat tagasi toimus fokolariinide liikumise rajaja Chiara Lubichi ja väikese grupi inimeste esimene kogunemine „Mariapolis“.
Sellesuvise suurürituse motoks oli „Sihi kõrgele!“ Esimeses vahetuses osalesid fokolariinid ja liikumise sõbrad Tšehhist, Slovakkiast, Suurbritanniast, Prantsusmaalt ja Itaaliast. Teises vahetuses Saksamaalt, Horvaatiast, Poolast, Hollandist, Belgiast ja Iirimaalt. Kolmandas vahetuses Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Leedust, Eestist, Sloveeniast ja Portugalist.
Eestlaste grupi moodustasid vaid neli inimest: Tarmo Lilleoja, Harry Välja, Andres Kapp ja Allan Ventsel Eesti Metodisti Kiriku Tallinna kogudusest. Kindlasti peab märkima, et fokolariinidel on kontakte lisaks metodistidele ka Eesti baptistide, luterlaste, õigeusklike ja loomulikult katoliiklastega. Neljandas vahetuses olid Ungari, Rumeenia, Saksamaa, Hispaania ja Itaalia esindajad.

60 aastat tagasi koguneti palvetama
Kokkutuleku üheks põhjuseks oli ka teine tähtpäev. Kuuskümmend aastat tagasi kogunesid selles samas paigas Põhja-Itaalias Euroopa riikide parlamentide saadikud palvega pühitseda neitsi Maarjale oma riikide rahvad ja laiemalt kõik maapealsed rahvad. Igaüks neist parlamendisaadikutest kandis tol ajal oma südames omaenda riikide lootusi ja püüdlusi, millele nad pidid vastama vastutustundlike ja sobivate poliitiliste valikutega. Nad seisid silmitsi oluliste väljakutsetega ajal, mil ideoloogiline konflikt jagas maailma vastandlikeks leerideks ja blokkideks, mis ähvardasid uuesti maailmarahu.
Pärast II maailmasõda vajasid Euroopa riigid ja linnad uuesti üles ehitamist, erinevate kogukondade taasloomist, majanduse arendamist ja seaduslikkuse tagamist. Kõik need olid kiireloomulised probleemid, mis nõudsid poliitilist pädevust ja ühiskonna eest hoolitsemist. Kuid need kokkutulnud poliitikud ei kogunenud tol ajal ümarlaua taha ega korraldanud rahvusvahelist tippkohtumist; selle asemel tuldi kokku palvetama inimeste ühtsuse eest. See oli tõepoolest ebaharilik valik, mis aitas tagada Euroopale tuleviku.
Poliitiline maailm nõuab ka tänasel päeval oskust ja vastutust, ausust ja järjekindlust, oskust töötada kire ja julgusega. Kuid väärtus, mis poliitilisi tegevusi kõige paremini suurendab, on võime näha kaugemale, et kavandada ühiskonna tulevasi raamistikke ja soodustada nende kasvu.
Need poliitikud, kes kuuskümmend aastat tagasi palusid Jumalalt ühtsuse kingitust ja otsustasid selle täitmisele pühenduda, teadsid, kuidas vaadata väga kaugele ette. Pärast liikumise rajaja Chiara Lubichi ideedega tutvumist olid nad omandanud olulise õppetunni: universumi olemuseks on ühtsus.
See polnud neile arusaadav mitte ainult intellektuaalsel viisil, sest ühtsus oli fokolariinide eluviis ja norm: nad olid seda tegelikult igapäevaelu väiksemates või suuremates tegevustes ja valikutes kogenud. Ühtsus hakkas elama selles uues liikumises, kuna see edastas erilist valgust suhetele ühiskonnas, milles kutsuti kõiki inimesi üles muutumisele, ükskõik mis olukorras nad ka ei oleks.

Liikumise eesmärgid
Ka praegusel vastandumise ajastul peetakse inimeste head läbisaamist uueks ja revolutsiooniliseks viisiks elu ja maailma kujutlemisel. See pole lihtsalt ideaal nagu paljud teised, sest ühtsus tuleneb palvest, millega Jeesus ise Isa poole pöördus, kui ta tõstis oma silmad taeva poole ja palvetas, et kõik võiksid olla üks. Just selles palves saab inimkonna ajalugu uue tähenduse.
Seepärast polnud ka juhus, et üks esimesi Chiara Lubichit jälginud poliitikuid oli Itaalia parlamendi tuntud liige Igino Giordani. Ta tervitas ühtsuse ideaali, tõlgendades seda selle kõige tõhusama väljendiga „ajalugu on viies evangeelium“, sest ajalugu näitab Jeesuse palve ja seetõttu ka Jumala loomise plaani pidevat ja järkjärgulist täitumist.
Fokolariinide liikumise peamine eesmärk on erinevate kogukondade liikumine ühtsuse poole. See tähendab, et sotsiaalsed muutused, mis võivad praegust positiivselt muuta, on sellised, mis viivad kodanikud, ühendused ja riigid ühtsema maailma poole, kus valitseb suurem solidaarsus.
Kõik, mis aitab kaasa kogukondade ja rahvaste koostööle, rahule ja suuremale lähedusele, on kooskõlas ehtsa arenguga ja võimaldab edasiminekut. Teisisõnu, kui soovite oma inimestele midagi head anda, peate ka ise teiste rahvaste hüvangu nimel panustama. Sellepärast kutsubki liikumine üles armastama oma naaberriiki kui enda oma. Armastama siseriiklikult isegi naaberparteid kui enda oma.

Tänase päeva väljakutsed
Väljakutsed, millega täna silmitsi seistakse, ei ole fokolariinide arvates vähem pakilised kui 60 aastat tagasi. Vastupidi. Vajadus töötada inimestevahelise ühtsuse nimel on tänapäeval veelgi selgem kui kunagi varem. Globaalsed protsessid, mille tunnistajaks oleme, näitavad riikide, rahvaste ja kogukondade vastastikust sõltuvust meie planeedil.
On saanud selgeks, et kõigil maakera rahvastel on üks saatus ja et meie tänase päeva suured teemad on seotud kõigi inimeste jaoks elutähtsate teemadega: keskkonna eest hoolitsemine, vanemad ja uuemad vaesuse tüübid, varjatud konfliktid ja sõjad, ränne globaalses mastaabis (mis kahjuks on enamasti vaesuse, sõja ja kliimamuutuste tagajärg), rikkuse ebaõiglane ümberjagamine, loodusvaradele juurdepääs ja inimõiguste tunnustamine. Need küsimused läbivad tsiviil-, kultuurilisi ja poliitilisi erinevusi. Seetõttu kaasavad nad riike jätkuvasse dialoogi, mille eesmärk on arendada poliitilist integratsiooni.
Inimkonna tulevik palub valju häälega head läbisaamist. Fokolariinide liikumine reageerib sellele üleskutsele. Samas rõhutab liikumine just ühtsuses head läbisaamist eri rahvaste ja kogukondade vahel, mis ei tähenda rahvaste ühtesulandumist.
Euroopa kokkutulekut lõpetaval koosolekul rõhutas liikumise uus president Maria Voce lõppsõnas: „Ka täna, nagu 60 aastat tagasi, võime palvetada Jumala poole, et poliitikud seaksid eesmärgi ühtsusele kõigi maapealsete rahvaste vahel. Minu sügavam soov on, et selle palvega kaasneks uuendatud pühendumus elada ühendatud maailma nimel, nii isiklikult kui oma kogukonnana. Me levitame muutuste seemneid, mis on vajalikud oleviku ümberkujundamiseks, ja kirjutame uusi lehti inimperekonna ajaloos ühtsuse poole liikudes.“

Liikumisest enesest
Fokolariinide liikumine on katoliku kiriku alluvuses. Tuumiku moodustavad täisliikmelisusega ja truudusevande andnud fokolariinid, kes võivad aga olla erinevate kirikute ja kiriklike kogukondade kristlased. Samuti on fokolariinide hulgas maailma peamiste usundite liikmeid, aga ka inimesi, kellel puudub eriline usuline veendumus. Igaüks neist peab kinni liikumise eesmärgist ja vaimust, järgides truult oma usu ja südametunnistuse ettekirjutusi.
Liikumise keskme moodustavad seega väikesed tsölibaadis olevad meeste ja naiste, fokolariinide kogukonnad, kes pühitsevad oma elu Jumalale vaesuse, kasinuse ja kuulekuse tõotusega ning elavad eraldi majapidamistes, mis kannavad nimetust focolares (itaalia keeles kodukolle).
Ka abielus olevad inimesed võivad olla nende kogukondade liikmed, jäädes samas oma perekonna juurde, kinnitades sellega oma pühendumust abielu sakramendile. Nemadki peavad olema teinud samasuguse evangeeliumi järgimise radikaalse otsuse ja andma tõotusvande, et luua läbi oma abielu enda ümber keskkonda, mis toob maailma ühtsust ja ühtekuuluvust.
Fokolariinide keskusi või majapidamisi ümbritseb aga nn liikumise sõprade suurearvuline kogukond, kes ei ole seotud tõotusvandega. Neid loendatakse maailmas üle 200 000 inimese.
Artikkel refereerib liikumise presidendi Maria Voce’i ettekannet kokkutulekul European Mariapolis 2019. Samuti on kasutatud www.focolare.org materjale.
Andres Kapp,
EMK Tallinna kogudus