Erihoolduse peretöötaja üks päev

Kuulen helinat. Tegelikult olingi juba ärkvel ja ootasin kinnisilmi mobiili äratust. On teisipäev, seinakell näitab 8.39. Ilm on poolpilves. Heidan teki kõrvale ning alustan hommikuvenitustega. Täna ei ole palju aega pikalt venitada, sest asjaajamisi on tavapärasest rohkem. Metsa alla käima ei jõua, kuid rõdu peale hüppama ja ennast patsutama ning hingama jõuan küll. Külm dušš ja riided selga ning kodualtari ette hommikupalveid lugema. Pärast päevakohase piiblisalmi lugemist jään veel hetkeks palvesse … Tulemas on raske päev. Minu jaoks muudab päeva raskeks see, kui on tulemas uus pere või klient või mõni muu tavapärasest erinev kohtumine. Jõuan veel kiiresti saata mõned e-mailid ning samal ajal valmistada hommikukohvi ja sööki, et see endaga teele kaasa võtta. 

Rõõm omasugustest 

Enamasti söön hommikusöögi autos, sest hoian sellega kokku vähemalt veerand tundi. Sõidan esmalt laste ja noorte neuropsühhiaatria taastusraviosakonda, kus kohtun uue peretöötaja Eijaga. Ta on alustanud täna uuel töökohal ja tuleb järgmisel nädalal koos minuga erihoolduse teenust saava pere kodukülastusele. Tal on kolm last, kellest üks on samuti erivajadusega.Eija on varasemalt töötanud lastekaitses nagu minagi ning unistab minna õppima diakooniatööd ja tulevikus näeb ennast kiriku töötajana. Rõõmustan, et meil on palju ühist.

Eija jääb osakonda harjutama, mina sõidan oma pikaaegse tööpere juurde kodukülastust tegema. Selles peres kasvab 13aastane autismispektri häirega poiss Juho. Olen peres käinud 1–2 korda nädalas juba viis kuud. Juuni lõpus peaks meie teenuseleping lõppema. 

Pere on aastaid tagasi kolinud Lapimaalt Lõuna-Soome, kus ema ja isa lõpuks lahku läksid. Isal on uus elukaaslane ja ema elab koos kolme lapsega, kellest kaks on juba täiskasvanud. Ema on viimased paar aastat olnud kodune, ametlikult on ta vormistatud erivajadusega lapse hooldajaks. Mina töötan enamasti ema kodus, harva, kui Juho on isa juures, käin ka seal. 

Autismispektri häirega lapsed

Erihoolduse peretööteenust antakse Soomes neile peredele, kus kasvab neuropsühhiaatrilise erivajadusega laps (nüüd öeldakse autismi-

spektri häirega patsient). Selle mõiste alla koonduvad neuropsühhiaatrilised ja -kognitiivsed häired, nagu ATH, Aspergeri ja Tourette’i sündroomid, autism, PHIP (harva esinev) jms. 

Sageli on selle diagnoosiga lastel lisaks eelloetletule ka intellektuaalne arenguhäire ehk vaimupuue. Neil esineb üldjuhul ülitundlikkus kõigis meeltes ja nad tajuvad ümbritsevat teistmoodi. 

Kommunikatsioon on raskendatud, kuna tihti on lastel sõnaline eneseväljendamise võime ja oskus puudulik. Sellised lapsed väljendavad oma rahuolematust, hirmu, nälga või muid tundeid ja vajadusi pealtnäha agressiivse käitumisega. Nad võivad lüüa, lõhkuda esemeid, kraapida ennast verele, hammustada; nende stressitase tõuseb kiiresti kõrgele, kuna nad ei suuda ennast teistele piisavalt mõistetavaks teha. Neid lähemalt tundma õppides saab teada, et tegelikult on tegemist väga õrnade inimhingedega ja ülitundlike inimestega, kes vajavad jätkuvalt stabiilset ning turvalist ümbrust. Muutused ja mitte midagi tegemine ehk tühi koht päevakavas teeb neid väga rahutuks. 

Autismispektri häirega lapsed näevad aga välja nagu teised tavalised lapsed. Sel eksitaval põhjusel oodatakse neilt tihti samu asju, mida tavalastelt. Kuid nemad ei suuda vastata sedalaadi ootustele. See omakorda lisab kõigile psüühilist koormust, sest keeruline on uskuda, et mõni laps tõepoolest ei suudagi minna poodi mistahes teed mööda, vaid poeskäik õnnestub siis, kui minnakse alati sama rada ja tegevused korduvad. Kui teda vägisi rebida teisele rajale, võib see vallandada raevuhoo. 

Kui vaid teaks vastuseid

Juho peres töötan ma enamasti emaga, sest koduses ümbruses Juho sulgub endasse, hakkab arvutis mängima (alati samu mänge!) ja muutub „kurdiks“. Juho hakkab suhtlema vaid siis, kui vestlen temaga teda huvitavatest asjadest. Need on üsnagi piiratud teemad. 

Olen selle pere pärast mures, sest oleme pikalt kõndinud õhukesel jääl: kas Juho saaks sellest kasu, kui teda vägisi paigutataks asenduskodusse või tekitab see lapsele hoopis eluaegse trauma. 

Mina ei tea. Sotsiaaltöötajad ka ei tea. Üleväsimuse hetkedel on ema valmis loovutama vastutuse lapse kasvatamise eest, kuid siis ärkab temas võitleja ja ta proovib iga hinna eest Juhoga hakkama saada. 

Eile koolis läks Juho kaasõpilasele kallale. Õpetaja sekkudes ründas Juho õpetajat ning olukorra turvamiseks tuli teha Juhole kinnipidamisvõte. Ema süda on murelik. Helistame ja peame nõu pere võrgustikuga, sealhulgas jätame ka arstile kontaktisoovi teate. Tänan ema ja Juhot tänase kohtumise eest ning jätkan teed.

Üheskoos üksteist toetades

Navigaator juhatab teed järgmisse kodusse. Nime järgi usun, et uus pere, kelle poole olen teel, on araabiakeelne. Taban end mõttelt, kas peaksin ehk kaelast risti varjule panema. Kutsun ennast korrale ja palun: „Issand, heida armu!“ 

Ma ei leia kohe maja üles. Millegipärast olen veendunud, et nad elavad korterelamus. Helistan lõpuks pereisale, kes räägib soome keelt. Saan juhised ja taipan samas, et seisan nende kodu kõrval. See on uus kahekorruseline ridaelamu. 

Koputan. Ukse avab väga kaunis noor naine, pereema. Esitlen ennast. Pereema saab soome keelest veidi aru. Kohe saabubki pereisa kahe lapsega. Isa kannab suurema lapse süles tuppa ja asetab ta ratastooli. Väiksem, viieaastane poiss, vudib tuppa ja siis tagasi õue.

Ratastoolis istub suurte heledate silmadega ning lokkis juustega poiss ja vaatab mind uudishimulikult. Lähen ta juurde, võtan suumaski eest ja räägin. Poiss räägib vaid mõned arusaamatud sõnad, kuid ta jälgib mind väga tähelepanelikult silmadega. Tema on Izmir. Võtan julguse kokku ja küsin, mis keelt nad omavahel räägivad ning kust pärit on. Saan vastuseks, et kodune keel on neil albaania keel ning nad on pärit Kosovost. 

Ja siis äkki hakkab Izmir röökima. Ma ei saa aru, miks. Vanemad jäävad rahulikuks, kuid poiss röögib ja väänleb ratastoolis. Vanemad selgitavad mulle, et Izmir läheb lasteaiast koju tulles alati pooleks tunniks magama. Julgustan vanemaid toimima nii, nagu neil on tavaks. Ema haarab Izmiri sülle ja tassib ta teisele korrusele. Minu süda sulab selle pere keskel. Minu sisemine „salapolitsei“ kutsub aga mind korrale, et ma ei eelistaks ühte peret teisele. 

Kuulen isalt nende pere lugu. Izmiri isa kolis Soome, olles ise nelja-aastane. Oma praeguse abikaasa leidis ta Kosovost. Isa on ehitusalal ettevõtja ja ema õpib kaubandusalal. Tunni aja pärast tulevad Izmir ja tema ema tagasi alumisele korrusele. Oleme kõik üksteisega väga aktiivses suhtes. Izmir püüab ema lüüa ning nõuab häälekalt tähelepanu, mina saan loa sekkuda. Izmir proovib ka mind lüüa. 

Pere on väga avatud ja nad on tänulikud igakülgse abi eest. Lõpuks küsin neilt, mida nad minult soovivad ja ootavad. Izmiri ema ja isa vastavad nagu ühest suust: „Palun aidake meil magamiskohad seada õigeks.“ Selgub, et Izmiri ema ja isa pole enam viimased seitse aastat maganud samas voodis. Väidetavalt poiss üksinda ei maga. Izmir nõuab oma käitumisega, et ema peab elama tema jaoks, ka magama tema juures. Küsin, kas ema ise on valmis loobuma Izmiriga samas voodis magamisest ja siirduma ööseks abikaasa kõrvale. Saan kiire ei-vastuse. Ema naeratab ja proovib seletada, et mõistusega ta saab aru, kuid ei ole veel valmis loobuma. 

Lahkudes ütlen, et emal tuleb valmistuda kohtumiseks oma hirmude ja valuga, sest peres on teisigi, kes teda vajavad. Ainult nii, üheskoos üksteist toetades suudame õppida taluma loobumise tuska ja valu ees helendava ootuse ning lootuse nimel. Kaalul on palju.

Päevaring saab täis

Koduteel on autos vaikus. Tunni pärast keeran koduõue. Hakkab hämarduma. Tunnen, et hetkel on peas liiga palju liikuvaid osi, mis otsivad kohta. Päevad on erinevad. 

Ma pean saama metsa! Hoogne kõndimine metsas mõjutab lõpuks minu keha ja meeli nii, et hakkan tasapisi kuulma lindude hääli, märkan puid ja tunnen erinevaid lõhnu … Ma elan. 

Issand, meie Jumal, anna mulle andeks kõik, mis ma sel päeval sõna, teo või mõttega pattu olen teinud, sest Sina oled helde ja inimesearmastaja. Saada mulle rahulist ja vaikset und, läkita oma kaitseingel, kes mind kõige kurja eest varjaks ja hoiaks, sest Sina oled meie hingede ja ihude kaitsja ja Sulle, Isale, Pojale ja Pühale Vaimule anname meie au nüüd ikka ja igavesti. Aamen.“… Ja kõik, mis mul on, annan ma, Issand, Sinu kätte. Ka need pered. 

Anneli Anna Tamme,

sotsiaaltöötaja-terapeut Soomes,

EELK UI diakoonia ja hingehoiu eriala üliõpilane

Pildigalerii: