Erakorralisest karistusest

Eluaegse vangistuse kandmine, sellest ennetähtaegne vabastamine Eestis ja Euroopas, muudatustest eluaegse vangistuse täitmise korras, Anatoli Nikolajevi juhtum – need olid peateemad Balti kriminaalpreventsiooni instituudi ja justiitsministeeriumi konverentsil.

Konverentsi avasõnad ütlesid justiitsminister Urmas Reinsalu ja peapiiskop Urmas Viil­ma. Konverentsi juhtis Avo Üprus, kes vabatahtlikuna juba 30 aastat kinnipeetavatega tööd teinud.
Eluaegset vanglakaristust saab Eestis määrata alates 1997. aastast, surmnuhtlus kaotati 1998. aastal. Kõik eluaegsed vangid kannavad karistust seoses tahtliku tapmisega raskendavatel asjaoludel või mõrvaga. Eestis on praegu 40 eluaegset vangi, neist 17-le on alguses määratud surmanuhtlus, mis asendatud eluaegse vangistusega. Enamik eluaegseid vange on saanud oma karistuse 1990ndatel aastatel. Praegu kehtiva karistussüsteemi järgi tähendab eluaegne vanglakaristus vähemalt 30 aastat vangistust.
Justiitsministeeriumi nõuniku Andri Ahvena sõnul ei saa võrrelda eluaegsete vangide arvu Eestis teiste riikidega: kui Eestis antakse selline karistus ainult väga erandlikel juhtudel, siis mitmes riigis (sh Soomes) on eluaegne vanglakaristus teatud liiki kuritegude puhul automaatselt ette nähtud, neid vange on suhteliselt palju, kuid nad vabanevad tavaliselt 10–20 aasta jooksul.
Aprilli algul esitas justiitsministeerium vabariigi valitsusele karistusseadustiku muutmise eelnõu, mida tutvustas justiitsministeeriumi nõunik Markus Kärner. Eelnõus kavandatakse muudatusi eluaegse vangistuse kandmise kohta: võimalus kinnipeetav pärast 20aastast karistuse ärakandmist avavanglasse paigutada; võimalus tingimisi vabastada pärast 25 aastat või 22 aastat, millest kaks on avavanglas viibitud. Eelnõu jõustumise ajaks on kavandatud 1. jaanuar 2019.
Konverentsil esines märtsis president Kersti Kaljulaidilt armu saanud eluaegne vang Anatoli Nikolajev, kes 1998. aasta aprillis Kohtla-Järvel toimunud nelikmõrva eest süüdi mõisteti.
Küsimusele, kuidas tal õnnestus lootus säilitada, vastas Nikolajev, et ta muudkui kirjutas ja kirjutas ja võitles. „Kümme aastat võitlesin üksi, kümme aastat võitlesime koos,“ viitas ta Avo Üprusele, kes temaga vanglas sidet pidas. Nikolajev on tänulik presidendile, kuid tema süda pole rahul enne, kui tõde päevavalgele toodud ja tegelik mõrvar teada.
Nii Nikolajevi advokaat Anti Aasmaa kui tema juhtumist mitmeid artikleid kirjutanud Janar Filippov rõhutasid, et tänapäeval ei oleks selline otsus – süüdimõistmine ilma prokuratuuri süüdistuseta – enam võimalik.
Konverentsilt jäi kõlama mõte – leppimine olgu alati lähtekohaks ja ligimesearmastus meie juhtmõtteks! Igal inimesel peab olema võimalik pöörduda headuse teele!
Tiiu Pikkur