Enese läbikatsumine

Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!                             Lk 18:13

Vahel kuulen mõne usukauge inimese suust umbes midagi sellist: „Mis teil seal kirikus viga, palute oma patud andeks ja siis võite aga teha, mis süda lustib, kuni järgmise korrani!“ Ma küll ei tea kedagi, kes sihukest jaburat janti endale etendaks. Võib-olla isegi saab mõnda aega seda teha, kuid teisi ja ennast pikalt lollitada pole võimalik. Just ennast, kuna esimeseks ja viimaseks on küsimus ainult minus endas, minu vahekorras Jumalaga. Kas see on korras või kuidagi rikutud? Ja asi pole selles, kas ma hetkel tunnen suurt Jumala ligiolu või mitte, ja peaksin siis selle pärast muretsema, vaid asi on terves mu olemuses, minu eluhoiakus. Teiste hindamine, vagaduses võistlemine on samuti jabur. Ja juba hingele ohtlik. Mõiste „variser“ tähendab just seda.

Tölneri palve on parim vahend hoidumaks nendest karidest. Veelkord – see on ainult ja ainult minu asi, kuidas on lugu minu vahekorraga Jumalaga. Ja edasi peaks tölneri palvet palvetama ennast tühjaks tehes, igasugu kaalutlustest-hinnangutest loobumisega. Ei eneseõigustusi ja -petmisi otsides ega ka ennast mutta vajutades. Tuleb vahet teha, mis on alandus ja mis alandlikkus. „Vaata, mu Jumal, siin ma olen! Ole Sa mulle patusele armuline!“ Siis teeb Jumal selle ime ise teoks, et oleme nagu uus inimene.

Meelis-Lauri Erikson