Emakeel kui viimane isamaa

Meie aegapidi rööbastesse suunduva Eesti Vabariigi elukorralduses ja tähtpäevade reas on hulga niisuguseid, mille olemasolu ja ehk tähtsuski teadvustuvad meie jaoks aegamisi. Nii on ka 14. märtsil tähistatava emakeelepäevaga.

Olles laialipillutatud rahva liige, olen ikka mõelnud juttudele, mis puudutavad võõrsilolijate identiteeti ja keelekasutust. Tullakse kokku, peetakse koole ja kogunemisi, antakse välja raamatuid – muu hulgas ikka selleks, et kanda kogemust edasi oma emakeeles.

Väärtused ja valvekoerad

Küllap on paljud meie hulgast mõelnud eesti keele tänasele ja tulevikule seoses meedias kajastatud uuringutega, mis kooliõpilaste hulgas läbi viidud ning mis justkui annavad tunnistust sellest, et meie emakeel on noorte meelest midagi teisejärgulist, et mitte öelda maailmavallutuslikes plaanides pidurdavaks teguriks.

Rõõmustavat pole pakkunud ka mõne teadusvaldkonna esindajad, kes väidavad järjekindlalt, et nende uurimisvaldkonnas eestikeelne sõnavara puudub.

Eks ole hilisemadki slängikogujad ja keeleuurijad ilmutanud mailooglikku julgust, mõjudes oma uurimistulemustega julgustavalt ja andes tunnistust meie keele paindlikkusest. Seda viimast rõhutab tänases Eesti Kirikule antud intervjuus ka meie rahvastikuminister.

Tõenäoliselt tasub aga kõigil aeg-ajalt süveneda sõnumisse, mille toob meile raadio vahendusel Mari Tarandi toimetatud «Keelekõrv» või millest parasjagu võtab Postimehes kirjutada Helju Vals. Kas teie, armsad lugejad, olete kursis nende daamide suhtumisega väljakutsetesse?

Argist ja pidulikku

Üheks viimaste aastate tänuväärsemaks ettevõtmiseks on kahtlemata noorte keelekümbluslaagrid, millega Eestis tegelevad nii meie enda kiriku Talu-keskus kui ka Caritase projektid. See ettevõtmine ei paku võimalusi ainult neis osalejaile, vaid avardab usutavasti korraldajate ja läbiviijate maailmanägemist.

Tänaseks üheks Viru vägevaks tunnistatud Sonda koolijuhataja Meinhard Laksi idee tähistada Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval üleriigilist emakeelepäeva on tunnistus ühe inimese kodanikualgatusest, mis võib sütitada paljusid.

Emakeelepäeval korraldatakse üle riigi kontserte ja pidulikke koosviibimisi ning kindlasti leiab igaüks, kuidas seda päeva väärikalt tähistada. Eesti Kultuurkapital valmistub sel päeval välja andma aastapreemiaid kirjanduse vallas, kus nominente on sedakorda nelikümmend.

Mari Paenurm