Eluleib

Kätte on jõudmas Laetare- (ld ’rõõmustage’) pühapäev, mis tähistab paastuaja keskpaika. Seda päeva kutsutakse ka leivapühapäevaks, sest etteantud pühakirjatekstid kõnelevad inimese vajadusest vaimuliku toidu järele. 

Jeesus ütleb: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks“ (Jh 6:27). Ajal, mil inimesed hirmus koroonaviiruse ees endale koju toidu- ja esmatarbekaupu varuvad, on hea seda manitsust tähele panna ning hoolitseda selle eest, et vaimutoit ei ununeks. 

Me kõik vajame eluks ihulikku rooga, aga inimene ei ole ainult see, mida ta sööb, vaid ka see, mida ta mõtleb, usub ja loodab. Maiste vajaduste ja ülesannete keskel on vaimulik leib see, mis meid muredest, nõrkustest ja elu tühisusest üles tõstab. See kinnitab meie vaimu, kasvatab usku ja julgust. 

Me ei pea sööma pattu ja kurjust nagu esimesed inimesed Eedeni aias, vaid saame pühitseda oma igapäevast elu ja leiba ühes Kristusega. 

Jeesus Kristus on andnud meile kogu oma ennastohverdava armastuse, surnud meie pattude eest ja kandnud igavese elu vilja. Nisuivakesena tuli tal surra, et kanda rohkesti saaki ja saada ise meile eluleivaks. 

Seda leiba saame vastu võtta, kui leiame Maarja kombel aega Issanda jalge ette istuda, rahuneda ning kuulata, mida temal öelda on. Sellistel hetkedel ei ole miski muu tähtsam.

Tiina Janno