Elu siht ei saa olla ainult raha

Kapitalistliku tootmise, müügi ja tarbimise eetika on majandusteaduses elava diskussiooni objektiks. Kuna kirik on sotsiaalne institutsioon, ei saa ta samuti kõrvale sellest arutelust ning peaks end positsioneerima.

Kirik peaks avaldama enda suhtumist selle kohta, kuidas kasutatakse loodusressursse, milline on töövõtja sotsiaalne positsioon, milliseid võtteid kasutatakse müügil ja tarbimise õhutamisel, kuidas võiks jaotada kasumit. Oma eetilisi seisukohti võiksid avaldada ka Eesti kogudused.
Majandusteadlane Max Weber on väitnud, et tänapäeva lääne kapitalism on protestantismi nägu. Kapitalismi iseloomustavad impersonaalsed ja varalised suhted, tarbijate vajaduste manipuleeriv ärakasutamine, ressursside sageli ebaõiglane jaotus ning kapitali irratsionaalne akumulatsioon kui eesmärk omaette.

Kapitalismi kolm suunda
Kapitalismi saab kritiseerida kolmes suunas. Esimene oleks funktsionaalne – kapitalism ei ole vastavuses ettekujutusega õiglasest sotsiaalsest ja majanduslikust süsteemist – ta on selleks liiga vastuolusid loov ja kriise põhjustav.
Teine suund põhineb eetilistel argumentidel. Kapitalism põhineb tööjõu ekspluateerimisel, kapitalist maksab küll tööjõu turuhinda, kuid sageli pole see vastav õiglasele hinnale. Kapitalism tähendab alati sotsiaalset erinevust, religioosselt peaks aga inimesed olema võrdsed.
Kolmas suund – kapitalism kaotab ära indiviidi elusihi. Elu siht ei saa olla ainult raha teenimine baasvajaduste rahuldamiseks (söök, eluase, tervena püsimine) või siis omakasulik raha akumuleerimine.

Sotsiaalse erinevuse temaatika
Jätaks kõrvale väited vastuolusid loovast kapitalismist, sest paremat süsteemi pole keegi välja pakkunud. Vaatleme sotsiaalse erinevuse temaatikat. Majandusteaduse keskne kontseptsioon on vaba tahte alusel tegutsevast omakasu järgivast ja maksimeerida püüdvast indiviidist.
Vaba tahet on tõlgendatud kui võimalust valida sobivaid käitumisalternatiive konkureerival turul ning esialgu moodsas majandusteaduses ongi kapitalismi nimetatud „vaba tahte majanduseks“. Kõige kasumlikumate alternatiivide valikut võimaldab vaid ressursside jaotus, mis sageli on ebaõiglane ja konkreetsest isikust sõltumatu. Võimaluste ebavõrdne jaotus tekitab siseriiklikke sotsiaalseid konflikte, mille tulemuseks võib olla ressursse seni omanud sotsiaalsete gruppide hävitamine ja uute omanike tekkimine.
Veelgi olulisem võiks olla aga religioosne suhtumine arengumaade ekspluateerimisse. Me näeme ebaõiglast kaubandust, vaesust paljudes piirkondades ning seetõttu migratsioonivoogusid. Kahjuks on kirik piirdunud siin ainult kas toidu- või haridusabiga. Midagi pole kuulda lääneriikide suurte kompaniide religioossest hukkamõistust.
Kui Jeesus julges üsna riskantsetes tingimustes mõista hukka nn rahavahetajad templis, siis miks ei võiks kirik üles kutsuda masse suurkompaniide religioossele hukkamõistule. Eestis võiks kirik küsida teatud pankadelt, mis toimub ning kutsuda nii selliste pankade ja nendega koostööd tegevate ettevõtete boikoteerimisele.
Kuna vaba tahe on aluseks majandusotsustele, s.o alternatiivide valikule, siis vabal tahtel on piirid. Üldiseks piiriks on muidugi indiviidi käsutuses olevate ressursside hulk. Järgnevaks kitsenduseks on avaliku võimu regulatsioonid – mitte kõik majanduslikud otsused pole seaduslikud.

Elule tähenduse andmine
Edasi võiks tulla kitsendusena majanduslik kaalutlus – seaduse piires tõotavad mõningad käitumisviisid suuremat kasu kui teised. Siit edasi võiks küsida, kas alati peaks valima seadusega lubatud suurima kasu või tuleks mõningatel juhtudel piirduda väiksemaga. Kas vabal tahtel võiks olla eetilised piirid, mis arvestavad ka teiste isikute kasu ning vajadust piirata tarbimist ja ammenduvate ressursside kasutust?
Paavst Pius XI rõhutas 1931. aastal entsüklikas „Quadragesimo Anno“ vajadust kasutada omandit õigel viisil. Kuna majandustegevus on sureliku elu üks osa, siis peab ta samuti vastama eetiliselt vastava religiooni nõuetele. See tähendab, et religioosne isik ei saa keskenduda ainult majanduslikule ratsionaalsusele, vaid enesekasu maksimeerimisel tuleb arvestada ka elule tähenduse andmise nõudeid.
Siit oleks mõttekas küsida, mis on Eesti edukate ettevõtjate ja neid soosivate poliitikute elu tähendus. Selliseks tähenduseks ei saa olla ettevõtte aktsiakapitali suurenemine, isegi mitte maksude maksmine, vaid omandi kasutamine sotsiaalse jälje jätmise mõttes.
Maailmareligioonidele on omane veendumus, et varanduslik edukus saab tulla ainult läbi jumala tahte. Suhe jumalaga on eri religioonides erinev. Kristluses jätab Jumal inimesele siiski tahte käsitleda Jumala poolt loodud ressursse vastavalt indiviidi parimale äranägemisele. Indiviid peab vara kasutama mõõdukalt ja ühiskonna heaks. Kas liiga suured suvalised tehased looduskaunites kohtades on ikka Jumala (või kuradi) tahe ja milline on kiriku seisukoht looduse ja inimese kaitsel?

Ebamõistlik tarbimine
Kristlikku võrdsustamist on nimetatud ka piibellikuks võrdsuseks ja kristluses on vara jagamine eeldus hingeliseks võrdsuseks. Piibellik võrdsustamine väidab, et kõik inimlikud inimesed on loodud Jumala silmis võrdse väärtuse ja moraalse staatusega. See ei tähenda, et kõigil on võrdsed oskused ja võimed, kuid neid tuleks kohelda Jumala kätetööna võrdse austusega.
Siiski peab küsima, kas nn paindlik tööleping ning kapitalistlik kulude optimeerimine on ikkagi kristlik või sarnaneb olukord loodusrahvaste tavadega, kes jätsid jõuetud ja haiged maha loodusesse surema. Ettevõtjad kurdavad, et tööinimene pole enam lojaalne ja on valmis esimesel võimalusel töökohta vahetama.
Orjal ongi kasulik vahetada peremeest ja minna parema lobi peale, sest ta on üldjuhul tööpingi või töölaua koostisosa, keda alati võib optimeerida. Filosoofias nimetatakse sellist olukorda võõrandumiseks. Milline on kiriku seisukoht sotsiaalse võõrandumise vältimisel? Lohutamine? Võib-olla peaks kaasnema ka kurnavate ettevõtjate hukkamõist?
Kirikul peaks olema oma hääl ebamõistliku tarbimise hukkamõistmisel. Mõistlikkus ja kasinus on alati olnud religioossed põhimõtted – tänapäeval on need paljus unustatud. Peaks arutama, mis on üleüldse mõistlik tarbimine, kas kõigil on võimalik mõistlikult tarbida ja vajadusel tuua eeskujusid. Kui kirik soovib olla tänapäeval aktuaalne, peab ta aktiivselt osalema sotsiaalses diskussioonis, seda eriti eetiliste väärtuste üle.
Alver Aria,
Tartu ülikooli majandusteaduskonna lektor