Ei au, ei hiilgust otsi ma

Või «Giv mig ej glans, ej guld, ej prakt». Nende sõnadega algab jõululaul, mis Soomes kuulub kõige armastatumate hulka.
Tegemist on Zachris Topeliuse luuletusega, mis ilmus aastal 1887. Muidugi laste jõululehes. Topelius oli armastatud luuletaja, laulusõnade meister, lastekirjanduse looja Soomemaal. Tema sulest on ilmunud väga palju põnevaid muinasjutte. Muidugi rootsi keeles, aga tõlketööd on tehtud igal ajal. Soome keelel oli tollal võrdlemisi nõrk positsioon.
Kes selle laulu soome keelde tõlkis, seda ei tea keegi. Lihtsalt tõlgiti ära ja lõpptulemus sai hea. Maailm oli rahutu. Elu tsaari topeltkotka venestamispoliitika all oli ahastamapanev. Vajati julgust, lootust ja tulevikku vaatamist. Sõnad peegeldavad igatsust turvalise kodu järele oma isamaal – mitte võõrsil –, kus oleks hea õhtuti olla Jumala sõna valguses, olgugi et ümberringi on pime.
Laulu viis on Jean Sibeliuse (1865–1957) looming, ja seda laulu lauldi Sibeliuste kodus Ainolas igal aastal. Saadet pianiinol (hiljem klaveril) mängis proua Aino Sibelius.
Laul sai Soome rootsikeelsesse kirikulauluraamatusse aastal 1943, soomekeelsesse alles 1986. Ja nüüd juhtus midagi: lauluraamatukomitee tellis uue tõlke Niilo Rauhala käest ja arvati, et sellega on asi klaar. Aga ei olnud. Inimesed said väga pahaseks. Ikka püüti rahvast ümber õpetada, et uued sõnad on algtekstile lähemal.
Tulid jõulud ja kirikutes kajasid kaunimad jõululaulud. See misjoniseltsi korraldatud fenomen kogub väga palju rahvast. Kirikud on täis inimesi, kes tahavad laulda kaunimaid jõululaule. Ja kui tuli lemmik­laul uute sõnadega, ei pandud neid tähelegi, sest seda laulu oskab igaüks peast.
Kantor ja kirikukoor püüdsid laulda uute sõnadega, aga mis nad said teha, kui näiteks viissada inimest laulavad täiest kõrist vanade sõnadega. Möödus mõni aasta, ja anti alla. Uued sõnad on lauluraamatus. Vanad on rahva mälus. Tugevasti.
Raske öelda, mis selle laulu nii tähtsaks teeb. Ta lihtsalt on eriline. Kui allakirjutanu 1. septembril 1961. aastal algkoolis käima hakkas, olid esimesed raamatud, mis meile anti, aabits ja kiriku lauluraamat. Väike, mustade kaantega, kullast rist kaanel säramas. Iga koolipäev algas koraaliga.
Peaaegu kõik kooliõpetajad oskasid mängida harmooniumi. Nelja aasta jooksult õpiti peast laulma kolmekümmend koraali. Topeliuse-Sibeliuse jõululaul oli üks nendest. Ma ei saa öelda, et me oleksime laulnud eesti kombel ilusti, nüansseeritult, fraseeritult, täiuslikult. Aga meie laulsime valju häälega, nii et harmooniumi helid uppusid laululainete sisse. Sest nii pidi olema, nii oli olnud.
Laulmine ei ole mingi naljaasi, vaid tõsine värk. Praeguse aja kähisevat laulustiili kuulates muutud paratamatult nostalgiliseks. Ühislaul on võimas asi, mis seob inimesed kokku ja annab elamusi. Aga kui ühislaulu ajal, olgu siis kirikus või muul üritusel, ei ole kuulda midagi peale vaikse sumina, ei köida see tõesti kokku midagi ega kedagi.
Kui vaadata EELK laulu- ja palveraamatust laulu number 13, näete sõnu, mis on kuuekümnendate alguses Kuusalu ajaloolises pastoraadis ehk kiriklas Kuusalu õpetaja Eduard Salumäe tõlgitud. See oli mitmel viisil raske aeg paljudele, kes Nõukogude Liidus elasid. Kui laulus oleks olnud algteksti järgi sõnad «oma kodu omal isamaal», oleks see tekitanud probleeme. Et oleks püha rahu majades ja lastel jõulupuu, on leebem variant. Jõulupuu siiski ja mitte nääripuu, nagu ametlik keel tollal nõudis.
Jõulud on tulemas. Igaühel omamoodi. Paljudel pole jõulurahu ega head tahtmist. Maailm on, mis ta on. Aga et igaüks saaks tunda hetkekski Petlemma pühadust ja rahu – see on meie ühine soov.
Nii vaesele kui rikkale Sa, Jeesus, tule veel, et taevavalgus kõigile võiks paista eluteel. Sind ootan ma, Sind palun ma, kes oled loonud taeva, maa: nii vaesele kui rikkale nüüd rõõmsad jõulud too!
Mårten Andersson

Ilmunud EELK Toronto Peetri kiriku ajakirjas Elu, 2016.