Eestpalvekoguduste mõte on hoida osadust

Alanud on eestpalvekoguduste projekti viies aasta. Projektis osaleb sel aastal 42 kogudust.

Misjonikeskuse välismisjoni koordinaator Helene Toivanen on välja loosinud paarid, kes palvetavad sel aastal teineteise eest. Kuigi kaugel Myanmaris misjonitööl, jätkab Helene projektiga sealt ja tore oli lehvitada talle tuhandete kilomeetrite taha.

Ta ütleb, et eelmise aastaga võrreldes oli projektis osalejaid rohkem. Naljatades ütleb ta, et paare välja loosides on temaga Püha Vaim. Kõigepealt loosib ta paarid välja ja siis vaatab üle, et paari ei satuks kogudusi, kes varasemalt on juba koos olnud. Ja tõdeb, et tõenäoliselt see peatselt juhtub, et mõne koguduse silt tuleb loosirattasse tagasi panna.

Oleks huvitav

Sel aastal on projekti lisandunud kümme kogudust. Osalemine on vabatahtlik ja igal aastal tuleb end uuesti registreerida. Helene ütleb, et ta ei tea, miks osa kogudusi ära jääb või kuidas sünnib otsus projektiga liituda. Soovist saada kogemust, mis aitaks eestpalveringi juhtida, kirjutas ta ühele õpetajale, kelle kogudus on osalenud varasematel aastatel, sel aastal aga kõrvale jäänud. 

Helenet huvitaks ka, kuidas on osalenud koguduste tagasiside mõjutanud projektiga liituma või hoopiski loobuma. Kuna ta otseselt tagasisidet ei küsi, kirjutavad talle need, keda ta paremini tunneb. Ta ütleb, et Puhja kogudusest on Miina-Liisa Kuusemaa saatnud põhjalikke tähelepanekuid.

Helene ütleb, et sealne kogudus on hoidnud sidet ka oma eelmiste aastate eestpalvekogudustega, suhted on jätkunud ja eestpalved on saanud vastuse. Ka on ta jaganud mõnd liigutavat meenutust möödunud aastast. „Tõesti, minu jaoks oleks huvitav, kuidas mõjutab teiste tagasiside projektis osalemist,“ ütleb Helene ja innustab kogudusi talle kirjutama, kuigi see pole kohustuslik.

Tunnetus seob

Küsimusele, missuguse kogemuse on saanud Puhja kogudus, vastab õpetaja Tiit Kuusemaa: „Kolm aastat eestpalvekoguduste karusselli on andnud üllatava vahetu kogemuse, kui kirju ja mitmetahuline on EELK sisemaailm koguduseti: linnas ja maal, rikkad ja vaesed, pulbitsevad ja uinuvad, rääkimata erisugustest vagaduslaadidest ja juhitüüpidest. Issanda loomaaed on tõesti ütlemata kirju! Põnev on leida ühisosa mõne teistsuguse, isegi võõra luterliku „mullistusega“ me seesmiselt avaras kirikuorganisatsioonis. Kuidas Issand meis igas väärtuslikku leiab ja sünergiliselt kokku liidab. Meie uus väljavaade Lääne-Nigula kogudusega sõbrustama hakata pakub ootuselevust … Vahva!“

Helene tuletab meelde Karl Ristikivi luuletust ja sõnab, et ka sisaliku tee kivil jätab jälje. Teeninud väikeses Tartu Maarja koguduses, tundis ta, et silmist kippus kaduma ühtsustunne, et oleme üks Kristuse kirik ja teeme sama asja. Ta igatses tunda suuremat kokkukuuluvust luteri koguduste vahel ja palve on loomulik viis kogudusi kokku tuua. See on olnud minu kandev idee, tutvustab Helene projekti sündi.

Ta lootis, et tekkiv suhtlus ei puudutaks ainult vaimulikke, vaid hõlmaks kogu kogudust. „Me just kui loome kangast, mis läheb aina tihedamaks ja suuremaks. Sidemed jäävad kuhugi alles,“ vihjab Helene Ristikivile.

Oleks tore, kui eestpalvekoguduste arv veelgi kasvaks, sest tänavu on paari sattunud paar naaberkogudust nagu Põltsamaa ja Kursi, Rõngu ja Valga, Kihelkonna ja Kuressaare. Kaugematest kogudustest võiks näiteks tuua paari sattunud Kambja ja Anseküla, Püha ja Torma. Tartu Maarja koguduses, kust liikumine mingis mõttes koos Maarja-Magdaleena kogudusega alguse sai, palvetatakse sel aastal Viimsi koguduse eest.   

Rita Puidet