Eestlased toetavad Sambia orbude kooliharidust

Eestis on varsti kaks aastat tegutsenud mittetulundusühing Sambia Sõbrad, kes toetab Sambia orbusid ja sealseid majanduslikult kehval järjel pastoreid.

Ühingu tööst ja kaugest Aafrikast kõnelesid MTÜ tegevjuht Tiit Kuusemaa ja konsultant Piret Sipria.
Sambia Sõprade lugu sai alguse nagu muinasjutt. Ühingu juhatuse esimees Riina Aasa, kes on oma elust ja uuestisünnist kirjutanud raamatu «Tema tiiva alla», on rääkinud, et tema poeg Harles sai teismelisena nägemuse, et ta ehitab Aafrikas müüri. Juhtus nii, et paarkümmend aastat hiljem sai nägemus tõeks.
Kolm aastat tagasi, 2012. aasta jõulude ajal läks Harles Aasa vabatahtlikuna appi Sambiasse Calvary kristlikku kogudusse ja hakkas koos mustanahalistega ehitama koguduse maade ümber turvamüüri, jagades nendega kõike. Müüri ehitamine oli äärmiselt oluline, selgitab möödunud aastal Aafrikas kohapeal käinud Piret Sipria, sest muidu panevad sealsed elanikud oma elamise püsti sinna, kuhu parasjagu meeldib. Kogudus aga oli ostnud maa, et rajada kristliku keskuse juurde kirik, haigla ja kool. Isetegevuse ärahoidmiseks tuli maa-ala piirata.
Kui raha, mille eest turvamüüri ehitati, lõppes, hakkasid Harles Aasat toetama pere ja sõbrad. Et tööd tõhustada, asutati aprillis 2014 ametlikult mittetulundusühing, toetamaks sealseid pastoreid ja orbusid. Sambia Sõpradest said Aafrikas juba tegutsenud organisatsiooni ENFYS Foundation partnerid. Paari aastaga ühingu tegevus laienes, sellega seotud inimeste arv kasvas.
«Ühel päeval avastasime, et läheme oma tegevusega liiga harali, ja otsustasime valivaks muutuda. Meie partneriks said paremini koostööks ette valmistatud Murundu küla kristlased,» ütleb Tiit Kuusemaa.

Ärisoonega pastor
1964. aastal iseseisva riigi staatuse saanud Sambia on suur maa, mille rahvaarv on 14,5 miljonit. Kõneldakse bantu keelt, riigikeel on inglise keel. Murundu on meie mõistes suur linn, sealset mastaapi arvestades aga oma 30 000 elanikuga küla. Aastal 2014 käis Riina Aasa Aafrikas ja leidis, et just Murundu pastor Joseph Bwalya on see partner, kellega koostööd teha.
Pastor Joseph on haritud, tegus, hea suhtleja, kasutab iga päev arvutit, lisaks on tal raamatupidaja haridus. «Aafrika tingimustes on väga hea, et keegi oskab raha lugeda, teisisõnu sihipäraselt kasutada,» ütlevad jutukaaslased.
«Kui muidu on suhtlus Sambiaga väga aeglane, siis temaga on see lust ja rõõm,» kommenteerib Piret Sipria. Kokkupuude orbude ja nende peredega tegeleva pastoriga on Piretil vahetu: «Ta jättis ühel koosolekul, kus osalesid ka Rootsi partnerid, väga asjaliku mulje.» Josephi abikaasa Hilda on Murundu kuueklassilise kooli juhataja.

Koolitöö toimib
Kui imestate sambialaste nimede üle, siis selgitus on lihtne – kergendamaks suhtlust partneritega on asjaosalistel inglise nimed. Seal olles tuli paljude asjadega harjuda, kõneleb Piret Sipria. Näiteks võis unustada kellaaja kui niisuguse. «Kõik toimis, aga omamoodi,» ütleb ta. «Me ei vaadanudki kella, lihtsalt ootasime, aga kõik sai tehtud.»
Jutukaaslased ütlevad, et enne, kui umbes aasta tagasi koolihoone ehitati, alustas Hilda laste koduõppega ja seda võib pidada romantilis-dramaatiliseks. Eks kogu ettevõtmine kanna muidugi sarnast pitserit. Tundus, et Josephki olnud algul skeptiline naise tegevuse suhtes, seda enam et Hildal puudus igasugune ettevalmistus. Aga Hilda läks õppima ja nüüd õpib õpetajaks ka nende tütar.
Sealne üldhariduskool koosneb kolmest astmest: seitse esimest klassi moodustavad põhikooli, 8. ja 9. keskkooli alama astme ning 10.–12. klass keskkooli kõrgema astme. Tasuta saab koolis käia vaid põhikooli lõpuni, seepärast lõpeb siis suurel osal lastest koolitee. Kurb on seegi, et kooli 90 õpilasest on 25% orvud ja neid kasvatavad vanavanemad või sugulased. Nii on ka eelklassis käiva Eliisabetiga, kelle Piret Sipria võttis endale hoolealuseks. Eliisabeti vanaema kasvatab kaheksat lapselast ja Pireti igakuisest toetusest saab söönuks terve pere.
Riigikoolis on õppimine tasuta, kuid riigi vaesuse tõttu õpivad mitme klassi õpilased ühes ruumis. Kokkuklopsitud väikeste laudade taga istub kolm last. Raha nii palju ei ole, et iga õpilane saaks endale vihikud ja pliiatsid. Töömeetod on lihtne: õpetaja kirjutab tahvlile ja õpilased õpivad pähe. Kui koopiamasina saaks, annaks see võimaluse õppematerjale paljundada. «Mind hämmastas, kuidas Joseph suutis õppetegevust hallata,» jagab Piret nähtut.
Ometi võib olla tohutult õnnelik, sest kui kooli ei oleks, puuduks lastel igasugune tulevik. Koolis saab sooja toitu ja see on tõenäoliselt paljudele ainuke söögikord päevas. Et kooli ülalpidamiseks raha saada, kasvatab ENFYS kanu ning teenib lindude ja munade müügiga. Kooli juures on internaat, mis kujutab endast kahte maja, kus kodutud lapsed saavad madratsitel magada. Seal tehakse ka õhtul süte peal süüa. Ometi olid lapsed üliõnnelikud, et saavad õppida.

Õng ja veemahuti
Toidust kõneldes tuleb märkida, et liha on luksus ja kui pole just puuviljade hooaeg, on söögiks enamasti maisijahust puder. Jaanuaris-veebruaris on olukord parem, sest siis valmivad avokaadod ja muud viljad. See, kuidas toit valmib ja millised söögikorrad välja näevad, on harjumatu, sest kogu tegevus käib põrandal. «Kolm last söövad ühest taldrikust kätega. Hügieeniga on, nagu on, kogu aeg käib võitlus sooleparasiitidega,» kirjeldab Piret nähtut. Kord kolme kuu jooksul teevad Ameerika misjonärid lastele kohustusliku ussikuuri.
Eesmärgiks on seatud, et iga laps peab saama oma taldriku. Neid loputavad lapsed ise kausis. Keeruline on aga veega, selle nappus puudutab just Murundu piirkonda. Mitu aastat on olnud põuane ja põhjavee tase on langenud. Isegi sügavat kaevu tuli veelgi süvendada. Keskuses on küll puurkaev, aga kuna terve kogukond saab sealt vett, siis on pump pidevalt töös ja läheb katki. Nüüd saadakse tänu Eesti annetajatele veemahuti üles panna.
«Inimeste vajadused on suured, aga see rahvas oli lootusrikas ja näen potentsiaali noortes, kellega tööd tehakse, kellele jumalasõna ja distsipliini õpetatakse,» ütleb Piret nähtu põhjal. Kooli üks eesmärk on, et lapsed tuleksid hiljem oma eluga toime. Neile antakse ka kutseõpet, näiteks õpetatakse, kuidas hütile Euroopa standardi järgi katust ehitada. Lapsed õpivad kasutama tööriistu, mida nad varem polnud näinud.
Mõni aasta tagasi oli seal piirkonnas sõda ja tekkis tulus salakaubavedu, mistõttu võeti lapsed koolist ära. Elu oli ju hea, järelikult oli haridus ülearune. Kui sõda lõppes, tekkis sotsiaalne katastroof. Ja paraku on sealses kultuuris kombeks, et kui elu läheb raskeks, minnakse lihtsalt minema. Olgu tegu mehe või naisega, nad ei pea sellele pingele vastu. Paljudel meestel on alkoholiprobleem, raha ei osata kasutada. Nüüd püüavad erinevad organisatsioonid ja ühingud aidata neil õppida eluga toime tulema.
«Meil on vastutus oma annetajate ees. Oleme tormiliselt arenenud ja koormus on läinud järjest suuremaks. Mis sellest võib välja tulla, ei tea. Meie inimeste jaoks on raha andmine suur ohver, pensionärid toetavad oma piskust. Aga püüame anda mitte kala, vaid õnge. Toetada neid, kes ise on valmis hakkama saama. Meil on põhimõte aidata abivajajaid nende enda kodumaal,» sõnab Sambia Sõprade tegevjuht Tiit Kuusemaa.
Detsembris korraldatud jõululoteriiga laekus sambialaste toetuseks üle tuhande euro.
Rita Puidet

Sambia
Pindala 752 612 km2, halduslikult jagatud kümneks provintsiks.
Elanikke hinnanguliselt 14,5 miljonit.
Kõneldakse bantu keelt, riigikeel inglise keel.
Pealinn Lusaka.
Protestante 75,3%, katoliiklasi 20,2%.
Riigi deviis on «Üks Sambia, üks rahvas».
Wikipedia

MTÜ Sambia Sõbrad
Juhatuse esimees Riina Aasa, juhatuse liige Aare Kimmel, tegevjuht Tiit Kuusemaa; meeskonnas Mariliis Närska, Piret Sipria, Miina-Liisa Kuusemaa, Piret Riim, Ain Vares.
Konto SEBs EE421010220230977223.