Eestlane olla on uhke ja hää

Äsjalõppenud aasta 20. detsembril kõneldi Tartus Johannes Esto Ühingu majas kahest eestlasest, kes on olnud suured vaimu poolest. Nendeks on teoloog ja süroloog Artur Võõbus ja teoloog ning orientalist Uku Masing.

Johannes Esto Ühing esitles Uku Masingu teoloogiliste tõlgete sarja, kuhu kuuluvad kopti keelest tõlgitud Tooma ja Filippose evangeelium ning Manilaste laulud, süüria keelest tõlgitud Pärlilaul ning keskülemsaksa keelest tõlgitud Meister Eckharti «Jumaliku lohutuse raamat» ja «Õilsast inimesest». Avaldamisjärge ootab veel mitu Masingu teoloogilist tõlget, sealhulgas Püha Hieronymuse «De viris illustribus», mis ilmub eesti keeles esmakordselt. Masingu ja Võõbuse töid tutvustasid 20. detsembril professor dr Kalle Kasemaa ning allakirjutanu.

Uku Masing ja Artur Võõbus olid kaasaegsed – nad elasid aastatel 1909–1985 ning 1909–1988. Neid mõlemaid iseloomustab tohutu andekus ja töökus. Ometi on nende kahe suurmehe vahel palju erinevusi. Kui Masingu reisid piirdusid vaid õpingutega Tüübingenis ja Bonnis ning kaugetesse paikadesse, millest ta kirjutas (India, Polüneesia, Kesk-Ameerika), sai ta reisida vaid vaimus, siis Artur Võõbus sai külastada piirkonda, mida ta uuris, st Süüriat, Iraaki ja Iraani, palju kordi.

Nendelt reisidelt tõi ta kaasa hulgaliselt koopiaid haruldastest süüriakeelsetest käsikirjadest, mis heidavad valgust Süüria kui ühe vanima ristiusu keskuse ajaloole. Masingu vaimne haare oli suurem kui Artur Võõbuse oma – ta oli üheaegselt teoloog, religiooniloolane, orintalist, filosoof ja luuletaja. Samas ei ole aga Masingul nii laia rahvusvahelist tuntust, kui oli Artur Võõbusel, kellele viidatakse pea kõigis Süüria kristlust puudutavates uurimustes.

Ometi ei tea paljud Euroopa teadlased, et süroloog Vööbus (just nii kirjutatakse tema nime paljudes keeltes) oli eestlane. Ent nagu ütles professor dr Kalle Kasemaa – kui olud oleksid olnud soodsamad, oleks ka Uku Masing võinud saada mõnes valdkonnas, näiteks etiopistikas, maailmas sama tuntuks, kui oli Artur Võõbus süroloogias.

Meil on põhjust olla uhked

Ma ei pea ennast rahvuslaseks, olen oma hoiakult pigem kosmopoliit ja uurin valdkonda, millel Eestiga ei ole muud seost peale fakti, et sama teemat on uurinud ka kolm eestlast: Uku Masing, Kaide Rätsep ja Kalle Kasemaa.

Olen tundnud oma rahvuse pärast rohkem häbi kui uhkust, kuid kuulates professor Kasemaa vaimustavat ettekannet ning mõeldes meie suurmeestele Masingule ja Võõbusele, tundsin, et ka meil on põhjust olla uhked – oleme meiegi andnud oma panuse maailmakultuuri ja kui me ei suuda olla suur rahvaarvult ega jõult, on meile jäänud ikkagi Jakob Hurda nimetatud teine võimalus – olla suur vaimult.

Jah, meil ei ole just kuigi palju inimesi, kelle kaudu me seda olla saame, kuid mõni on siiski ja me võime end lohutada teadmisega, et kõik tõeliselt väärtuslik eksisteeribki siin maailmas vaid tänu vähestele – massidel puudub loovus ja vaimsus ja on puudunud läbi aegade. Meil on põhjust olla uhked, et oleme Uku Masingu ja Artur Võõbuse rahvuskaaslased ning Adolf von Harnacki ja Juri Lotmani kaasmaalased.