Eesti rahvusest vaimulike sotsiaalsed suhted ja kommunikatsioon ühiskonnaga 19. sajandil 5.osa

5.

Vaimulikud, ajakirjandus ja seltsiliikumine
Liivimaa vaimulike 1878. aasta sinodil kritiseeriti eestikeelset kirjandust ja rahvakalendreid. Erilist tähelepanu sai teoloogiaüliõpilase Matthias J. Eiseni toimetatud „Isamaa kalender“ ja selle lisas ilmunud jutuke „Uinumisest ärkamiseni“. Süžeeks ühe Liivimaa vaimuliku pühendumine kooliolude ja kooliõpetuse reformidele. Uue testamendi, lauluraamatu ja katekismuse asemel tuli kasutusele võtta Carl R. Jakobsoni „Kooli Lugemise raamat“ ning uute ainetena hakata lastele õpetama geograafiat Jakobsoni õpiku „Veikene Geograafia“ järgi ja looduslugu Jakobsoni „Kooli Lugemise raamatu: 3. jagu“ ning Juhan Kunderi „Looduse õpetuse“ 1.–3. raamatu järgi. Usuõpetusele pidi jääma päevas üks tund. Laulmist tuli õppida Jakobsoni „Rõõmsa laulja“ ja matemaatikat Rudolf G. Kallase „Mõistliku rehkendaja“ järgi.
Jutustuse peategelane töötab kaasa Eesti Kirjameeste Seltsis ja kutsub kogudust üles lugema rohkem eestikeelset ajakirjandust ning soovitab igal mõistlikul mehel tellida endale ajalehte Sakala. Kogudusele rajas Valgusela avaliku raamatukogu, kus pidid kindlasti olema Juhan Kunderi „Maakera elu ja olu“, Lilli Suburgi „Liina“, Jaan Liivi „Laste Mängu-tuba“ ja Hermanni „Loe!“.
Jutukeses esitatud õppekava oli ainult osaliselt vastuolus 1874. aastal Liivimaa ja 1878. aastal Eestimaa kohaliku ülemmaakoolivalitsuse kehtestatud luteri usu maakoolide uue õpetusplaaniga, mille kohaselt pidi valla- ja kihelkonnakoolides olema õppevahenditena igal õpilasel kasutada oma koolilugemisraamat, uus testament, lauluraamat, piiblilugude raamat ja katekismus. Usuõpetuse tundideks oli nädalas ette nähtud viis. Vastuollu läksid omavahel aga jutustuses loetletud ja ametlikult kehtiv koolikirjandus.
Jakobsoni õpikute ja neis kasutatud uue kirjaviisi vastu oli juba 1860-ndatest alates olemas vaimulike vastuseis. 1875. aasta Liivimaa sinod oli keelanud Jakobsoni lugemiku teise osa kasutamise koolides selle rahvusliku tooni pärast. Vastuseis tabas ka Jakobsoni geograafiaõpikut. Mitte ainult vaimulikud, ka vennastekoguduslased pidasid seda lastele liiga ilmalikuks, mis teeb lapsed Jumala suhtes „liigjulgeks“.

Rudolf G. Kallase õpik oli esimene eestikeelne matemaatika metoodika õpik, mille ilmumine oli avanud Eesti Kirjameeste Seltsi Toimetuste sarja. Õpiku leviku soodustamiseks tuli Kallasel koolmeistrite ja vaimulike ringkondades rasket eeltööd teha. Jakobsoni õpikud olid vallakoolmeistrite hulgas populaarsed, mistõttu tuli 1880-ndate alguses kirikueestseisjatel korduvalt välja anda õpikute kasutamist kihelkonnakoolides keelavaid käskkirju ja nende kasutamine viis mõnel pool koolmeistrite vallandamiseni.
See ajendas Jakobsoni kiriklastega 1878. aastast Sakala veergudel võitlema ja pani teda nõudma luterliku talurahvakooli vabastamist maakirikust, avaldades uudise Belgiast, kus tuhanded olid Brüsseli tänavail kiriku võimu alt pääsemise üle juubeldanud. Pikema kirjutisega 14. sajandi Inglise kleerikust ja Vulgata inglise keelde tõlkijast John Wycliffist, kes rääkis vastandina nähtavale ja allakäinud kirikule nähtamatust vaimukirikust, oli Jakobson mõista andnud, et ehtkristlus ja kirik ei olnud kattuvalt üks ja sama.
Jakob Hurt avaldas 1878. aasta juulis Eesti Postimehes avaliku kirja, millega ütles lahti Sakalale tehtavast kaastööst. Liivimaa ülemsuperintendent Arnold Friedrich Christiani oli Hurda Sakala kriitiliste väljaastumiste puhul siiski ainult osaliselt rahul. Mistõttu kogunes Tartus 1879. aasta 19. jaanuaril praost Adalbert H. Willigerode juurde Tartu- ja Võrumaa vaimulike ja teoloogiateaduskonna professorite niinimetatud jaanuarikonverents, et arutada seal nooreestluse üle. Otsustati avaldada kaks Sakala kriitilist artiklit, saksa- (Carl Maurach) ja eestikeelne (Wilhelm Eisenschmidt).

Eestikeelsetes ajalehtedes avaldatud uudised välismaal toimuvaist kirikutülidest ei pidanuks leidma kajastamist eestikeelsetes ajalehtedes, sest kirik, mille vastu seal võideldi, oli roomakatoliku kirik. Saksa vaimulikud soovitasid eestlastel lugeda Sakala asemel rahulikku Ristirahva Pühapäeva Lehte. Ka Hurt pidas just seda ajalehte ainsaks positiivseks eestikeelseks ajaleheks. Eesti keskastme haritlased aga hoidsid Sakala poole ja soovitasid põllumeeste seltsides oma liikmeskonnal lugeda just seda. Sakala tellimine tõi Viljandimaal seejärel kaasa koolmeistrite vallandamisi.

Riho Saard

(Järgneb.)