Eesti rahvusest vaimulike sotsiaalsed suhted ja kommunikatsioon ühiskonnaga 19. sajandil 3.osa

3.
Positiivse hinnangu andsid eestlased Kolga-Jaani vaimulikule Emil Rathlefile, kelle tegevuse tulemusel edenesid vallakoolid. Väike-Maarja vaimulik Ludwig Fankhänel sai eestlastelt kõrge hinnangu oma lugupidava suhtumise eest eesti kirjandusse, kirjakeelde ja rahvaharidusse. Suure lugupidamise osaliseks sai Karula vaimulik Gottlieb Wilhelm Frantzen, kes oskas ärkava eesti rahva püüdlusi kõrgeks hinnata. Võnnu vaimulikku Gustav Axel Conrad Oehrni mäletati kui armastatud hingekarjast. Eeskujuliku eesti keele valdamise eest said kiita Viljandimaa praost August Jakob Westrén-Doll ja Põlva vaimulik Christoph Schwartz, kes lubas pastoraati tellida kõiki eesti ajalehti.
See-eest näiteks eestlasest Kursi vaimulik Gustav Punga ei lasknud 1899. aastast alates pastoraadi kaudu Olevikku tellida. Agara eesti keele õppimise eest sai Erwin von Dehn kiita Halliste koguduselt. Eestlaste jaoks oli vaimulike suhtumine eesti keelde olulisemaid küsimusi. Nii nagu Maarja-Magdaleena koguduse liikmed kinnitasid, „ei waata nad sugugi selle pääle, kas uus õpetaja eestlane, sakslane wõi lätlane on. Pääasi on see, et ta hää ja lahke mees on ja eesti keelt tunneb“.

Kõikjal ei kujunenud mõisnikust patrooni ja saksa koguduse ning eesti soost vaimuliku suhted ületamatult raskeks. See oli juba Jakob Hurda puhul ilmnenud, et mõisnikud võisid eestlastesse suhtuda erisuguselt. Suure toetuse sai Hurt akadeemikust mõisnikult Alexander Theodor von Middendorffilt. Tartumaa praost Adalbert H. Willigerode oli esimest korda ajaloos nõus introdutseerima teda ka eesti keeles.
Martin Lipp sai Eestimaal küll kogeda saksa vaimulike, eriti konsistooriumi umbusaldust, aga Tartu gildid ja raekohus kui kiriku patroon kutsusid ta 1879. aastal ametisse Tartu Jaani saksa kogudusse ja praost Willigerode introdutseeris ta 1880. aasta märtsis diakon-vaimulikuks. Tõstamaa kiriku patroon August J. Staёl von Holstein valis 1885. aastal Tõstamaa koguduse vaimulikuks Georg Koigi. Rudolf G. Kallas võis oma ametisseõnnistamisel harjumatult südamlikult tänada Rõuge kiriku patrooni Oskar von Samsonit. Torma-Lohusuu kiriku patroon kutsus 1896. aastal kandidaadiks eestlase Michael Luiga. Eesti koguduse palvet pani tähele Audru kiriku patroon Adolf Pilar von Pilchau, kutsudes ametisse eestlase Alfred Oebiuse. Mõisnike ja Saaremaa praosti toetuse sai 1903. aastal Muhu vaimuliku kohale kandideeriv Adalbert Gustav Lesta (tõenäoliselt tema sakslannast abikaasa Ella Schillingi tõttu).

Viljandi kohalikud mõisnikud hääletasid 1910. aastal Jaan Lattiku kandidatuuri poolt. Mihkli-Soontagana kiriku patroonid valisid 1913. aastal kogudusele vaimulikuks eestlase Nathan Aunverdti, aga üks eestlasest kirikukonvendi liige soovis siiski, et üldkonsistoorium tühistaks otsuse. Saaremaa Karja kihelkonna mõisnikud valisid 1895. aastal kogudusele vaimulikuks eestlase Karl Wöhrmanni. Naaberkihelkondade mõisnikud ei säästnud oma sõnu ei Wöhrmanni ega teda valinud sakslaste aadressil.
Alexander von Tobieni hinnangul oli 1912. aastal Liivimaal kõigist patroonide poolt ametisse valitud vaimulikest 56% saksa ning 44% eesti ja läti rahvusest. Sakslaste osakaalu rohkus ei jää märkamatuks, aga see seletub faktiga, et sakslasi õppis teoloogiateaduskonnas rohkem. Vaimulike rahvuse määratlemine ei olnud samuti iga kord selge.
Riho Saard
(Jätkub.)