Eesti oikumeenia lugu sai kaante vahele

Tartu ülikooli (TÜ) ja Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) ühistööna ilmus kevadel mahukas ja kaalukas (1,2 kilo) «Eesti oikumeenia lugu», mida ülikooli usuteaduskonna egiidi all ning paljude toetajate rahastusel tehti enam kui kaks aastat. Väljaande peatoimetaja oli TÜ usuteaduskonna dekaan prof dr Riho Altnurme, toimetuskolleegiumi tööd juhtis mag Eerik Jõks.

Milles näete nimetatud teose väärtust?
Riho Altnurme: Ma arvan, et tegemist on tubli teadusliku uurimusega, mis annab teatud lähtekoha oikumeenia uurimiseks Eesti kontekstis ja palju ka 20. sajandi kirikuloole Eestis üldse. Humanitaaria tavadega võrreldes on tavalisest enam suudetud uurimistöö juures rakendada kollektiivsust. Minu enda varasemad kogemused on olnud rohkem artiklikogumikega seotud, kus seos kaastööde vahel on hõredam.
Siin oli siiski tegemist plaanipärase struktuuriga koguteosega, võiks öelda kollektiivse monograafiaga, kus enamasti õnnestus katta kogu vajalik uurimistemaatika. Laua taga vaikselt nokitsemiseks selle teose kirjutamist nimetada ei saa.
Küllalt palju oli autorite ja kolleegiumi vahelist suhtlemist, toimus kolm töökoosolekut-konverentsi, oli loodud eraldi veebikeskkond autorite ja kolleegiumi omavaheliseks suhtlemiseks – minu jaoks oli teose koostamise protsess seetõttu üsnagi uudne ja ka tavalisest pingelisem.

Raamatu sissejuhatuses on öeldud, et teos ilmus kahes keeles üheaegselt. Kust võib teose võõrkeelset varianti saada ja millist huvigruppi silmas pidades see tehti?
Tuleb tõdeda, et täielikult see ambitsioonikas eesmärk – avaldada samal päeval kaks versiooni – ei realiseerunud, kuigi veel aprillis oli plaan töös ja tegelikult koostasime kaks varianti paralleelselt, tänu tõlk Alar Helsteinile ja toimetaja lord Carlisle’ile. Tööprotsess oli täpselt selline nagu sissejuhatuses kirjas.
Alles siis, kui jõudis kätte aeg viia sisse «viimase hetke parandused», otsustasime, et kvaliteedi huvides on mõistlikum ingliskeelse variandiga pisut oodata ja avaldada siiski eestikeelne enne. Töö põhiosa on praeguseks tõlgitud-toimetatud ja ingliskeelse versiooni esitlus on plaanitud detsembrisse. Nii et kui kõik õnnestub, siis ilmuvad mõlemad versioonid siiski ühe aastanumbri sees.
Huvigrupp peaks eestikeelse versiooni omast arvuliselt suurem olema – kõik, kes on huvitatud oikumeenia ajaloost maailmas ja kellele pakub huvi üks värvikas juhtum rahvusliku oikumeenilise koostöö kujunemisest. Kindlasti selle eriala teadlased, üliõpilased, praktikud.

Keda tahaksite autoritest esile tuua? Kas uurimistöö käigus tõusis esile mõni seni varjul olnud või vähem käsitletud teema?
Autorid on kindlasti kõik andnud endast parima. Sissejuhatusest ja tiitellehtedelt leiab mahuka loetelu inimestest, kes kõik ühes või teises mahus teose sisu loomisele kaasa on aidanud. Eerik Jõks (töötas aastatel 1996–2004 EKNi täitevsekretärina) tõstis esitlusel esile Priit Rohtmetsa kirjutatud osa EKNi liikmeskonna kujunemisest, miks mitte, Priit oli kindlasti üks tublimaid, kes aitas ka kolmanda osa toimetamisel ja lisade koostamisel.
Esile võiks tuua kõiki põhiautoreid ehk neid inimesi, kes kirjutasid rohkem kui ühe alaosa – Veiko Vihuri, Toivo Pilli, Andrei Sõtšov, Ingmar Kurg. Lea Altnurme ja Riho Saardi kirjutatud alaosad on ehk pisut erinevas stiilis, aga kindlasti olulisi teemasid käsitlevad ja mõtlemapanevad uurimused. Tublid olid ka kõik kolleegid ja doktorandid, kes kirjutasid tellimise peale EKNi töövaldkondadest.
Teemana on Eesti oikumeenia tervikuna olnud ainult pisut nähtaval – meie Eesti tingimustes ja võimaluste nappuse juures on see muidugi loomulik. Siiani olid üksikud uurijad – võiks ehk nimetada Ingmar Kurge ja Veiko Vihurit – teemat käsitlenud. Selle teose koostamine pakkus võimaluse teha põhjalikumat tutvust teemaga seotud arhiivimaterjaliga ja uuema osa puhul ka rääkida inimestega, teha intervjuusid neil teemadel.
Võib kokkuvõtvalt öelda, et valdavalt on tegu täiesti originaalse materjaliga ja õige mitmed uued teemakäsitlused loodi selle teose koostamise käigus.

Millises võtmes on lähenetud 1989. a EKNi asutamisele: oli see kirikute initsiatiiv või riigipoolne tahe? Oli ju aasta varem pandud alus Eesti Kristlikule Liidule.
Tasub lugeda vastavat osa raamatust. Võib arvata – lõplikku tõde ei paku ka meie raamat –, et riigi intsiatiivil loodi midagi sellist, millest kirikutel hiljem kasu tõusis, kuigi algul ei mõistetud kirikutes sellise organisatsiooni vajalikkust, sest riigilt ei osatud sel ajal midagi head loota. Riigi motiive selle organisatsiooni loomise hetkel ei saa tingimata kirikusõbralikeks pidada.

Kas teose valmimisel tunnete, et midagi jäi tegemata või sai tehtud nii, et täit rahulolu sellest pole?
Nii on alati, kui mingi teos valmis saab, et just siis näed kõige teravamalt seda, mida oleks võinud teisiti teha või kus on midagi vajaka. Täit rahulolu enda teadusliku uurimistöö valmimisel ei ole ma kogenud. Aga eks vigade ning uute võimaluste leidmine ja väljatoomine ole juba arvustajate ülesanne. Samas ma ei ütleks, et praegu võiks alustada täiesti uue teose kirjutamist samal teemal ja see tuleks praegusest parem.

Millistest põhimõtetest lähtuti leksikoni koostamisel? See on veidi arusaamatu.
Sissejuhatuses selgitatakse, et «leksikoni koostas doktorant Ursula Haava, toetudes liikmeskirikutelt ja kolleegiumi liikmetelt laekunud andmetele». Mina pole siin tänapäeva kirikutegelaste valiku osas sekkunud, see koostati vastavalt EKNilt laekunud ettepanekutele.
Selles mõttes on leksikon ülejäänud teosest pisut eraldi seisev. Kui mõne leksikonis äratoodud inimese puhul jääb arusaamatuks tema seotus oikumeeniaga, siis üks seostest võib olla tema osalemine EKNi töös, näiteks liikmeskiriku esindajana.

Küsis Sirje Semm

Kommentaar

Eerik Jõks, toimetuskolleegiumi liige, EKNi täitevsekretär aastatel 1996–2004
Ajaloolised protsessid saavad alguse ammu enne seda, kui nad fikseeruvad mingiks konkreetseks sündmuseks või tähiseks. Nii on olnud ka Eesti Kirikute Nõukogu lugu.
Ja nagu igasuguse ajaloo kirjutamine, on ka see olnud valulik. On raske kirjutada meist endist, anda hinnangut lähiajaloole ja inimestele, kes täna meie kõrval tegutsevad. Või vaadata  enda tehtule läbi kõrvalseisja kriitilise pilgu. Ajaloolast eristab ehk tavakodanikust just see, et ta uurib mitut allikat. See, kes asja sees, peab oluliseks oma emotsionaalset kogemust.
«Eesti oikumeenia loo» kirjutamine on olnud huvitav ja õpetlik kogemus, andes tunnistust meie erinevatest vaatenurkadest, kuid ühistest suundumustest. Mulle isiklikult on kõige enam muljet avaldanud Priit Rohtmetsa, Riho Altnurme ja Atko Remmeli kirjutatu.
Teose tõlkimine on lõppfaasis ja raamatu ingliskeelne väljaanne peaks lugejani jõudma sügisel. See toob loodetavasti kaasa meie rajataguste sõprade vastukajad ja võimaldab laiemat dialoogi.

Riho Altnurme
Sündinud 1969. a Kohtla-Järvel.
Lõpetanud Tartu ülikooli 1994. a ajaloolasena.
Kaitsnud TÜ usuteaduskonnas 1997. a teoloogiamagistri dissertatsiooni ja 2000. a teoloogiadoktori (Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja Nõukogude riik 1944–1949) dissertatsiooni.
2005 valiti TÜ kirikuloo korraliseks professoriks.
2006 valiti TÜ usuteaduskonna dekaaniks.
On Akadeemilise Ajalooseltsi, Akadeemilise Teoloogia Seltsi ja Nõukogude Aja Uurimiskeskuse liige.

Eesti Kirikute Nõukogu
16.2.1989 – asutati Pühtitsa kloostris Kuremäel.
24.10.1989 – esimeseks presidendiks valiti EELK peapiiskop Kuno Pajula.
22.1.1993 – uueks presidendiks sai EELK piiskop Einar Soone, kes juhib nõukogu tööd ka praegu.
4.6.1995 – Niguliste kirikus toimus esmakordselt oikumeeniline nelipüha jumalateenistus, mille kandsid üle televisioon ja raadio.
17.10.2002 – Einar Soone ja peaminister Siim Kallas kirjutasid alla Eesti Vabariigi ja EKNi ühishuvide protokollile.
EKNi kuulub kümme liikmeskirikut.