Eesti muslimite inimlik pale

Islamiga seonduv pakub tänapäeva Eesti inimestele teadagi suurt huvi. Seetõttu on avalikkuses juba omajagu tähelepanu pälvinud ka Ege Lepa 25. märtsil Tartu ülikooli usuteaduskonnas kaitstud doktoritöö teemal „Eesti islamikogukonna dünaamika pärast taasiseseisvumist“. See põhineb intervjuudel, mida töö autor tegi 2015–2017 peamiselt Tallinnas Keevise tänaval tegutsevas Eesti islami keskuses koos käivate muslimitega.
Pettuma peavad aga need, kes otsivad Lepa doktoritööst vastuseid küsimusele, kas muslimid on head või pahad ja mida ühiskond neilt oodata võiks. Pigem jõuab tähelepanelik lugeja veendumusele, et meie islamikogukond on väga kirju, ent ennekõike on tegemist üsna samasuguste inimestega nagu meie kõik. Enamgi veel, mõndagi muslimite isiklikus ja kogukondlikus elus mõjub meie kirikuinimestele tuttavlikult. Teisalt võib muidugi leida ka olulisi erinevusi.

Kirju taust
Muslimeid on Eestis elanud sajandeid. Põhiliselt on nad olnud tatarlased ja teised Vene impeeriumi aladel elanud islamiusuliste rahvaste esindajad. Rohkem tuli islamiusulisi ida poolt Eestisse nõukogude ajal, praegu aga kasvab nende arv niihästi eestlastest pöördunute kui sisserändajate arvel.
Töös tõusebki esile tõdemus, et muslimite erineva tausta tõttu on Eesti islamikogukond väga lõhenenud. Koguduseelus kaua domineerinud tatarlaste jaoks on usk eelkõige osaks rahvusidentiteedist ja -kultuurist. Nende kirjeldused sellest, kuidas usulist identiteeti ja kombeid nõukogude ajal elus püüti hoida, tulevad kindlasti tuttavad ette vanema põlvkonna kirikuinimestele.
Eestlastest konvertiidid seevastu on usu leidnud sageli tänu tutvusele sümpaatse muslimiga, kes näib kehastavat veenvat alternatiivi meie sekulaarses ühiskonnas valitsevatele tõekspidamistele ja eluviisile. Küllap just samadel põhjustel liituvad paljud ka kristlike kogudustega. Muide, autori poolt intervjueeritute hulgas oli siiski ka kaks endist kristlast.
Sisserännanud aga on enamasti tulnud Eesti ülikoolidesse õppima ning mõnikord ka tööle. Nende usulised arusaamad peegeldavad päritolumaa kultuuritausta. Seegi on äärmiselt erinev, sest tulijaid on näiteks nii Pakistanist, Türgist, araabia riikidest kui Aafrikast.
Nii tekibki olukord, kus koguduse keskel valitsevad väga erisugused arusaamad sellest, milline on õige pühakirjatõlgendus, kui rangelt on vaja usukommetest kinni pidada ning kuidas on kohane mošees käituda.
Mõneti meenutab see meie kiriku sisest mitmekesisust, mida mõneti eufemistlikult on aeg-ajalt vagaduslaadide erinevusteks nimetatud. Tõsi, Eesti islamiusuliste jaoks teeb olukorra veelgi keerulisemaks keelebarjäär, mistõttu vene-, eesti- ja ingliskeelsel koguduse osal on omavahel raske isegi suhelda.

Paralleele kristlastega
Erinev kultuuriline ja usu juurde tulemise taust mõjutab üsna palju ka uskumusi ja usulisi praktikaid. Ent lisaks on oluline seegi, millistest allikatest ammutatakse oma teadmisi usu kohta. Mõned leiavad, et nad teavad kõike vajalikku usust juba isegi, teised aga murravad tõsiselt pead selle üle, kuidas mingis eluolukorras usklikule kohaselt käituda.
Maailm on aga prohvet Muhamedi aegadest nii palju muutunud, et Koraanist paljudele nüüdisaja elu puudutavatele probleemidele vastuseid ei leia. Nii ei saa üle ega ümber vajadusest pühakirja tõlgendada. Mitte kõik ei pea kohalikku vaimulikku autoriteediks, kuid tänapäeval võib igaüks leida internetist õnneks endale veenva või muidu meelepärase usukuulutaja. Juhtub sedagi, et mõni palvusest osavõtja eelistab kohapeal räägitu asemel kuulata telefoni kaudu jumalateenistuse ülekannet Mekast. Selle kõige tulemusel valitsevad koguduste seas küllaltki erinevad usulised tõekspidamised.
Esmapilgul tundub, et kõiki muslimeid ühendavad siiski usukombed. Viis tähtsamat neist on tuntud islami viie sambana: usutunnistus, viis korda päevas palvetamine, paastumine ramadaanikuu ajal, palverännak Mekasse ning almuste andmine. Lisaks peavad muslimid teadupärast kinni teatud toitumisreeglitest ega tarbi näiteks alkoholi. Doktoritööst selgub siiski, et usukommetele omistatakse mõnevõrra erinevat tähendust. Rääkimata sellest, et sugugi kõik ei pea nendest kinnipidamist ühtviisi oluliseks.
Kristlasele on väga huvitav aga lugeda muslimite usulise kogemuse kohta. Selgub, et nemadki usuvad end Jumala lähedust tundvat ja oma palvetele vastuseid saavat. Sarnased on ka usule tulemise ja usus kasvamise kogemused, sest esmakordsel usutunnistuse ütlemisel näib islami usku pöördumisel olevat sarnane roll kui osas kirikutes nn päästepalvel kristlaseks saamisel. Mekas palverännakul käimisel saadud kogemust aga võrdleb üks intervjueeritu ise jõulutundega.
Jumalapildis ning arusaamades Jumalale meelepärasest elust on muslimite seas samuti väga lahkuminevaid arvamusi, millel on aga siinkirjutaja meelest mõningaid paralleele erinevates kristlikes ringkondades levinutega. Lisaks Lepa doktoritööle võib sellesisulisi huvitavaid avastusi teha eestikeelse islamit tutvustava veebisaidiga www.islam.pri.ee tutvudes.

Muslimid ühiskonnas
Omaette teemaks, mis paljudele kristlastele huvi pakub, ongi see, kui lähedased religioonid ristiusk ja islam õieti on. Teoloogide vaidlused selle üle, kas me usume ühte Jumalat või mitte ning kui kaugele koostöös ja dialoogis muslimitega üldse minna tohiks, pole kahjuks Eestis kuigivõrd kajastamist leidnud.
Nendele küsimustele ei paku ka Lepa doktoritöö vastust. Tööst võib aga aimu saada, et muslimitegi seas on suhtumises nii kristlastesse kui Eesti ühiskonda üpris erinevaid arusaamu. Ühelt poolt kurtsid mitmed intervjueeritud töö autorile, et nende kodumaal toimuvat traditsiooniliste väärtuste asendumine uute ja ilmalikumatega. Eestis seevastu neile meeldivat, sest siinse ühiskonna väärtushinnangud olevat islami põhimõtete sarnased.
Ent leidub ka inimesi, kes propageerivad kogukonna enesessesulgumist ja ühiskonnale vastandumist. Iseloomulik on kirjeldus ühest agarast usuvennast, kes pärast Meka palverännakult tagasipöördumist pidas vajalikuks hakata koguduses kihutustööd tegema, kutsudes usku märksa tõsisemalt võtma ning näiteks ka jõulude tähistamisest loobuma. Eks sedalaadi innukaid „tõsiusklikke“, kes arvavad end kõiges tõemonopoli omavat, leidu küllaga ka kristlaste seas.
Samuti jääb mulje, et islamikoguduse tegevuse rahastamisel mängivad olulist rolli välismaised sponsorid üpris konservatiivsetest islamimaadest. Ka on mitmed Eesti inimesed käinud Saudi Araabias usuteadust õppimas. Tekib tõsine küsimus, kas see ei või mõjutada kuulutuse sisu ja siinsete muslimite vaateid. Tõsi, üsna mitmed intervjueeritud olid traditsionalistlike islamitõlgenduste suhtes hoopiski ülimalt kriitilised.
Mõni neist kinnitas siiski, et ka Tallinna koguduses leiduvat mitte ainult konservatiivseid, vaid ka äärmuslikke muslimeid. Üldiselt jääb intervjuukatkeid lugedes aga mulje, et ühiskonnas levivad liialdatult umbusklikud hoiakud islami suhtes panevad siinsed muslimid küllaltki suure pinge alla. Miks muidu nii rõhutatult kinnitada seda, et ollakse normaalne ja rahumeelne inimene nagu enamik teisigi kohalikke muslimeid.
Muide, huvitav on seegi, et mitmed intervjueeritud muslimid suhtusid kriitiliselt pagulaste vastuvõtmisesse. Avaldati arvamust, et nad polevat ei tõelised abivajajad ega ka mitte õiged muslimid. Samuti kardeti, et pagulaste seas võib leiduda radikaalidest tülitekitajaid.

Sarnased probleemid
Kokkuvõttes jääb Ege Lepa doktoritöö lugemisest igatahes mulje, et hoolimata olulistest õpetuslikest erinevustest on muslimite ja kristlaste maailmavaatelistes, moraalialastes ja ühiskondlikes arusaamades ka mõndagi ühist. Mitmeski küsimuses võiksid kirikuinimesed seetõttu siinsete islamiusulistega palju kergemini ühise keele leida kui usukaugete eestlastega. Takistuseks võib siin küll osutuda vastastikune võõristamine. Mõtlemisainet pakuvad näiteks töös viidatud ühe muslimi kahtlused, kas islamiusuline võiks töötada kirikus uksehoidjana.
Ennekõike on Eesti muslimite kogukond aga sedavõrd kirju taustaga, et sarnaselt kristlastega on neilgi päris keeruline toime tulla sisemiste erimeelsustega. On veel teisigi probleeme, millega tuleb maadelda nii ühel kui teisel kogukonnal, tulenegu need siis globaliseerumisest, religiooni individualiseerumisest või usklike suhtes ühiskonnas levivatest eelarvamustest.
Seetõttu tasub isegi islami vastu mitte kuigi sügavat huvi tundvatel kirikuinimestel Ege Lepa doktoritööga tutvuda. Seda on võimalik alla laadida aadressilt http://dspace.ut.ee/handle/10062/63358.
Rain Soosaar