Eesti misjonärid andsid panuse Aafrika arengusse

Kristlik misjon on mänginud Aafrika viimaste sajandite ajaloos kaalukat, ent ka mõneti vastuolulist rolli.

Misjonäridena tegutses seal XIX sajandil ja XX sajandi alguses ka hulk meie maalt pärit inimesi. Küsisime Aafrika ajaloo asjatundjalt, Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi lektorilt Karin Veskilt, mis neid sinna viis ja kuidas on nende tegevus aidanud kujundada Musta Mandri tänast palet.

Olete uurinud Eesti kristlike misjonäride elusaatust ja tegutsemist Aafrikas. Mis ajendas inimesi tollal misjonitööle minema? 

Karin Veski: Väga keeruline on teha üldistusi, sest iga misjonitööle suundunud inimese elu ja saatus ning sellest tulenev motivatsioon oli mingis mõttes erinev. Märksõnana võiks siin siiski välja tuua usk ja pühendumus ning uudishimu maailma vastu.

Usu ja pühendumuse poolest on heaks näiteks 20. sajandi esimestel kümnenditel Egiptuses tegutsenud Eesti naismisjonärid. Nad olid üldjuhul pärit sügavalt usklikest perekondadest. Näiteks Eva Wühneri isa oli Valga omaaegne pastor Richard Wühner. Pärast isa mõrvamist enamlaste poolt 1919. aastal liitus Wühnerite pere Valga baptistikogudusega. Leida Hammer, Esther Sirotkin, Aleksandra Liblik kuulusid Tallinna Vabakogudusse.

Ei tohi unustada, et misjonitöö pakkus varasemal ajal eestlastele suhteliselt haruldast võimalust maailmas ringi rännata. Ehk siis natuke pidi igas misjonäris ka seiklejat olema, sest Aafrika oli eurooplasele nii oma kliima kui ka kultuuri poolest tähelepanuväärne väljakutse. 

Kui me räägime 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul Aafrikas tegutsenud Eesti päritolu misjonäridest, siis tihtipeale olid nad pärit vaesematest oludest ning hariduse saamine oli majanduslikus mõttes keeruline. Esimene eestlasest misjonär Aafrikas Hans Tiismann (1829–1886) oli pärit talupojaperest. Tema vanemad pidasid väikest renditalu Alu mõisa valdustes, kuid kaotanud varakult isa, oli H. Tiismann sunnitud võitlema suurte majanduslike raskustega, et saada üldse algharidust.

Mil viisil misjonärid oma sõnumit kuulutasid ja mida nad kuulutustöö kõrval veel korda saatsid? 

Misjonitöö tulemused Aafrikas ei olnud alguses viljakad, sest traditsioonilise ühiskonna sidemed olid väga tugevad. Konvertiitideks kippusid esialgu olema ühiskonna autsaiderid. Näiteks paar aastat nyikade juures viibinud Hans Tiismannil ei õnnestunudki teadaolevalt kedagi neist ristida ning kogu tema usualane tegevus piirdus jumalateenistustega vähestele kuulajatele. Eesti omaaegsest ajakirjandusest lipsas läbi isegi arvamus, et tegemist oli ühe „iseäraliku“ misjonitööga. Võimalik, et see sai ka põhjuseks rahastuse kokkukuivamisele. Hilisemad misjonärid olid oma töös siiski edukamad.

On levinud kivistunud ettekujutus misjonäridest kui lihtsalt evangeeliumikuulutajatest. Samas on just kristlike misjonäride tegevus kaasa aidanud afrikanistika uurimiskeskuste kujunemisele kogu Euroopas, muuhulgas andsid misjonärid väga suure panuse Aafrika keelte uurimisse.

Kõigepealt võiks mainida Eestimaalt pärit misjonäri Gustav Reinhold Nyländerit (1775–1825), kelle soontes voolas arvatavasti ka eesti verd. Ta on koostanud teadusliku väärtusega teose „Bulomi keele grammatika ja sõnaraamat“, mis ilmus 1814. aastal Londonis. 19. sajandi lõpul Ida-Aafrikas misjonärina töötanud Evald Ovir (1873–1896) jõudis intensiivse aastase töö tulemusena koguda üle 3000 kijag­ga sõna ja mõiste ning uurida ka suahiili keelt. Tema suahiili verbi kohta kirjutatud teadusartikkel, mis ilmus Saksa ajakirjas, oli teadaolevalt esimene teaduskirjanduses ja on säilitanud tähtsuse tänini.

Haridusalane töö oli samuti oluline. Masaide hulgas töötanud misjonär Leonhard Blumer (1878–1938) koostas masaikeelse aabitsa, mis 1926. aastal trükki jõudis. Lisaks kirjatarkusele jagas see ka geograafiaalaseid teadmisi, muu hulgas oli masai lastel võimalik õppida ka Eestiga seotud kohanimesid (Estonia, Reval).

Tähtis oli ka misjonäride tervishoiualane töö. Näiteks Aleksandra Liblikut peetakse kliiniku- ja külamisjoni rajajaks Egiptuses. Damanhuri lähedale rajatud polikliinikud olid mõeldud eelkõige naiste ja laste ravitsemiseks, kusjuures peamiselt raviti naha- ja silmahaigusi. 

Kui palju umbkaudu Eestist pärit misjonäre üldse Aafrikasse on lähetatud ning keda neist tasuks eriti esile tõsta?

Perioodil 19. sajand ja 20. sajandi esimene pool lähetati Aafrikasse teadaolevalt ligikaudu kakskümmend Eestiga seotud misjonäri (sh Tartu ülikoolis õppinud isikud). Kõrvuti eespool mainitud Nyländeri, Oviri ja Blumeriga, kes kõik on leidnud äramärkimist kas rahvusvahelistes misjonitöö või afrikanistika ajaloo käsitlustes, tuleks veel esile tõsta Tartu ülikoolis usuteadust õppinud endist Vene kasakaväe ohvitseri Gustav Richard Reuschi (1891–1975), kes tegi misjonitööd Ida- ja Kesk-Aafrikas ligikaudu kolmkümmend aastat. 

Üldjuhul ei jäta ükski Ida-Aafrikat käsitlev põhjalikum monograafia mainimata tema uurimusi selle regiooni kohta. Oma Ida-Aafrika rännakutel kogus ta allikmaterjali dervišiks maskeerituna. Lisaks oli seiklejahingega Reusch tuntud ka alpinistina ja Kilimanjarole on ta tõusnud arvukaid kordi.

Kuidas hinnata üldse Euroopa misjonäride tegevuse tagajärgi? Olid nad Euroopa kolonialismi tööriistadeks või andsid oma panuse mandri arengusse? Milliseid hinnanguid misjonitöö minevikule aafriklased ise tänapäeval annavad?

Siin ei tohiks olla mustvalget lähenemist, kui me räägime misjonäride tegevuse tagajärgedest. Ühelt poolt oli misjoni seotus koloniaalpoliitikaga ilmne ja selle probleemi teravust peegeldas isegi Ida-Aafrikas elavate kikujude kõnekäänd: „Kui valge inimene tuli siia, oli tal piibel ja meil maa, nüüd on meil piibel ja temal maa.“ Tõepoolest, misjonärid olid koos maadeavastajate ja kaupmeestega esimeste eurooplaste hulgas, kes suundusid Aafrika sisealadele. Paraku, aja möödudes, järgnesid neile sõdurid ja koloniaal­ametnikud. Ja loomulikult vajasid misjonid teinekord toetust oma emamaa valitsuselt, muu hulgas sõjalist kaitset.

Diskuteeritud on ka misjonäride rolli üle „tsiviliseerimises“: kas mitte arvukate misjonikoolide kaudu lääneliku haridussüsteemi tutvustamine ei olnud võrreldes sõja- või majandustegevusega mitte kõige võimsam kolonialismi abivahend ülemvõimu kehtestamisel? Karuteene tegi kontinendile ka 19. sajandi misjonikirjandus, mis lõi Sahara-tagusest Aafrikast kivistunud kuvandi: primitiivne ja vähearenenud ning ilma ajaloota piirkond.

Samas ei saa päris kindlasti misjonäre vaadata vaid kui imperialismi agente. Inimene on olemuslikult väga keeruline, lihtsad vastused siin ei toimi. Õilsaks eesmärgiks oli ju eelkõige usulise alternatiivi pakkumine kui ka muu hulgas tervishoiu ja hariduse edendamine. Olles tutvunud Eestimaaga seotud misjonäride elulugudega, julgen öelda, et nad olid väga pühendunud ja altruistlikud. Näiteks Nyländer jätkas Sierra Leones vapralt oma tööd ka pärast oma lähedaste surma (Aafrika mulda maeti tema kaks abikaasat ja poeg).

Mis puudutab aafriklaste suhtumist koloniaalperioodiaegsesse misjonitöösse, siis loomulikult ei ole see ühene, kuid valdavalt on see positiivne, sest aafriklaste maailmapilt on minu meelest paljuski seotud rõõmu tundmisega olemasolevast hetkest, elust ja Jumalast. See on miski, mida võiksime eurooplastena aafriklastelt õppida. Mineviku taak jäägu minevikku. 

Kas võib öelda, et misjonäride töö Aafrikas on lõppkokkuvõttes kandnud sellist vilja, mida nad lootsid? Väga paljude Aafrika riikide elanikkonnast moodustavad tänapäeval enamuse ju kristlased. Teisalt näib, et Aafrika kristlus on Euroopa omast üksjagu erinev.

Tõepoolest, misjonitööl on Aafrikas olnud suur mõju: kristlaste arv on praegu lähenemas 600 miljonile. Samuti on Sahara-taguses Aafrikas alates 19. sajandi lõpust tegutsemas rohkelt sõltumatuid kirikuid, mis järgivad oma dogmaatikat ja riitusi ning kus traditsiooniliste usundite elemendid põimuvad kristlusega.

Julgen siiski arvata, et misjonitöö otsene eesmärk ei ole ainult koguduse arvuline kasvatamine, vaid ikka pigem eetiliste väärtuste hoidmine ja edastamine. Tormisel elumerel peab olema meremärke ja see n-ö majakafunktsioon on minu meelest religiooni puhul esmatähtis.

Rain Soosaar