Eesti-maalane

Siin ma siis elan, tasasel maal,
siin on mu süda ja tasakaal.
Rahu siin tunnen ja rahutust ka,
kuni kord mullaga tasaseks saan.

Sisimas kütab mind põlev kivi,
ükskord saab otsa see ometigi.
Kas heleda leegiga lõõmata kiirelt
või hõõguda tasa, targu pidada piire?

Pärisosana pinna all mürgiseid kihte,
neid on taluda raske, kuigi tajuda lihtne.
Hoida eemale hapnik väävliküllasest kivist,
puhtaks püüelda õhk mürgipahvakuist, pigist.

Seal, kuhu ligi on pääseda raske,
fosforiiti ma hoian, seda hoida mul laske.
Kui setted ja saast vahel rõõmusid peletab,
hea on teada ja tunda, et miski mus helendab.