Eesti lipu ajalugu

4. juunil möödub 120 aastat sinimustvalge lipu pühitsemisest.
Sinimustvalge värvikombinatsiooni idee sündis 29. septembril 1881. aastal Tartus korp! Vironia osakonna (praegu Eesti Üliõpilaste Selts) asutamiskoosolekul. Millest tulenes värvivalik ning mida pidid need tähendama?
Ühest vastust küsimusele ei ole, kuid üldiselt pidid värvid kajastama eesti rahva iseloomu ja aateid; tähistama rahvariiete enamlevinud värvitoone; peegeldama meie ilmastikku ja loodust; olema omavahel kooskõlas.
Värvide tähendust seletati ka näiteks nii: sinine väljendas usku ja lootust eesti rahva tulevikku, samuti oli see ustavuse sümboliks; must pidi meenutama eesti rahva sünget ja piinavat minevikku, kodumaa musta mulda, luuletustes on musta peetud armastuse sümboliks; valge sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole, samuti talvist valget lund, suviseid valgeid öid, kaskede valget koort.
Avalikkusele näha
Esmakordselt demonstreeriti sinimustvalget värvikombinatsiooni avalikult Suurel Reedel, 7. aprillil 1882. aastal, mil Vironia osakonna tolleaegne esimees, Tartu ülikooli usuteaduskonna üliõpilane Aleksander Mõtus kandis sinimustvalget värvimütsi, sõites voorimehel läbi Tartu kesklinna. Kuna ametlik kinnitus Vironia osakonna tegevuseks puudus (seega ka värvide avaliku kandmise õigus), ei jäänud taoline käitumine tähelepanuta.
Üsna pea jälitasid A. Mõtust saksa korporatsioonide esindajad, kes sundisid A. Mõtuse voorimehe peatuma. Tekkinud rüseluses haarati A. Mõtusel värvitekkel peast ning viidi võidusaagina ühe korporatsiooni korterisse, kus see tallati jalge alla.
Kirjeldatud sündmusega omandas sinimustvalge värv võitlusvärvide oreooli ja tähenduse. Intsidendi ühe tagajärjena ei kanna Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed tänaseni igapäevaselt ning avalikult sinimustvalgeid värve, vaid ainult erakorralistel puhkudel: pidupäevadel, seltsi liikmete matustel.
Lipp sai pühitsuse
Mõtte valmistada sini-must-valge lipp algatas ning selle peamine teostaja oli dr Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann.
1884. a mai teisel poolel oli lipp valmis. Lipp otsustati pühitseda 1884. aastal 3.–5. juunini Otepää koguduse õpetaja, seltsi vilistlase Burchard Sperrlingki kutsel korraldataval EÜSi väljasõidul. Väljasõit algas Tartust 3. juuni hommikul kella kümne paiku.
Sõideti suurel kaheksahobuselisel kollasel toolvankril, kuhu mahtusid lisaks kahele kutsarile kõik sellel hetkel Eesti Üliõpilaste Seltsi kuulunud liikmed: 16 üliõpilast ja 6 vilistlast. Uus ja ilus sinimustvalge lipp oli esialgu peidetult vankris. Umbes 6 km enne Otepää kiriklat päästeti lipp varjukatte alt ja pandi sõidutuulde lehvima. Nii jõuti kella nelja paiku Otepää kiriku ette. See oli sinimustvalge lipu esimene avalik esitlus.
Lipp pühitseti pidulikult 4. juuni õhtul Otepää pastoraadi saalis. Pühitsemisaktsioon ei andnud aga sini-must-valgele lipule veel elu- ega avaldamisõigust. Lipp peideti Tartus EÜSi korterisse oma aega ootama.
Eelmise sajandi lõpul võis sinimustvalget lippu avalikult demonstreerida siiski ainult Tartus. 1896. aastal Tallinnas peetud VI laulupeol sundisid võimud kohe eemaldama sinimustvalged lipud, samuti oli peo juhtidel keelatud kanda sinimustvalgeid särpe, vaid tuli piirduda «riigivärvidega».
Kindel koht võidetud
20. sajandi esimesel aastakümnel süvenes ja levis sinimustvalge rahvuslik tähendus enam, kuid siis astus võõra võimu survele vastu juba teadlik eestlane, kelle südames olid värvid võitnud oma kindla koha. 1. novembril 1905. aastal Tartus toimunud suures rongkäigus oli ajalooline sini-must-valge lipp igatahes väljas ning tal oli kindlalt väljakujunenud rahvuslipu tähendus. Seetõttu ei tunnustanud võimud veel sini-must-valget lippu täielikult.
Endiselt tehti takistusi lipu avalikult näidata: 1910. a VII laulupeo eelõhtul ehiti Tallinnas maju rahvuslike lippudega, kuid kohe tuli võimuesindajatelt karm käsk lipud maha võtta; 1912. aastal heisati Estonia seltsi maja katusele sinimustvalge lipp, aga sellest teada saanud kuberner Korostovets karistas tagantjärgi kohalikku jaoskonna ülevaatajat.
Järgnev kümnend andis eesti rahvale kauaoodatud võimaluse vabaneda võõrvõimust ning saavutada iseseisvus. Eriti olulised olid meie trikoloori ajaloos aastad 1917 ja 1918. Esimeseks tähtsündmuseks sai 26. märtsil 1917. aastal toimunud suur eestlaste meeleavaldus ja rongkäik Petrogradis, kus nõuti Eestile autonoomiat Vene riigi koosseisus. Väljaastumisele avaldas mõju loendamatu hulk sini-must-valgeid lippe, mis olid tunnistajate sõnul rahvast koondavaks ning organiseerivaks asjaoluks. Nii muutusid rahvusvärvid eestlaste taotluste sümboliks.
24. veebruaril 1918. aastal kuulutati sini-must-valgete lippude lehvides välja esimene iseseisvuse põhidokument – Eesti Maapäeva Vanematenõukogu manifest «Kõigile Eestimaa rahvastele». Peagi alanud Saksa okupatsioon surus lipuvärvid küll mõneks ajaks jälle põranda alla, kuid 21. novembril 1918. aastal tunnistas Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus sinimustvalge lipu Eesti riigilipuks.
Kuigi antud Ajutise Valitsuse otsust ei leidu tolleaegsetes Riigi Teatajates, tuleb seda otsust hinnata kui olemasoleva olukorra õiguslikku fikseeringut. See oli sinimustvalge värvikombinatsiooniga lipu esimene õiguslik kinnitamine ning sidumine eesti rahva elu ja hingega.
Omariikluse ja eestluse võimutähisena heisati sinimustvalge lipp 12. detsembril 1918. aastal Tallinnas Toompea lossi Pika Hermanni torni. Lipu heiskajaks oli tookordne koolipoiss Kaarel Uusma koos kahe kaaslasega (esimene Toompea lossi komandant leitnant Oskar Siiak ja kaugsõidukapten Karl Kriisk).
Seadusega kinnitatud
Pärast pikki arutelusid kehtestas Eesti Vabariigi Riigikogu 27. juunil 1922. aastal sinimustvalgele lipule seadusandlikul teel riigilipu staatuse. Riigilipu seaduse esitas Riigikogus redaktsioonikomisjoni aruandja Karl Ast ning seadus võeti vastu vaidlusteta. Seaduse tekst oli järgmine:
«Riigilipu seadus.
§ 1. Eesti riigilipuks on taevasinine (rukkilillesinine) -must-valge lipp. Lipu laiud on ühelaiused. Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11.
Märkus: Riigilipu normaalsuurus on 105×165 sentimeetrit.
§ 2. Riigivanema lipuks on riigilipp, keskel riigivapp.
§ 3. Riigiasutuste lipuks on riigilipp. Sellele lipule võivad asutused oma erimärke asetada. Erimärgid ja nende koha riigilipul kinnitab Vabariigi Valitsus.»
Tähistati juubelit
Ühe suurema piduliku sündmusena tähistati I Eesti Vabariigi ajal 2. ja 3. juunil 1934. aastal Tartus ja Otepääl sini-must-valge lipu pühitsemise 50. aastapäeva. Pidustuste haripunktiks kujunes Eesti Üliõpilaste Seltsi 3. juunil korraldatud väljasõit Otepääle.
Ürituse keskseks sündmuseks oli kavandatud avada esimese sini-must-valge lipu pühitsemistalituse meenutuseks Otepää kiriku seinale paigaldatud mälestustahvlid. Mälestustahvlid valmistas kunstnik V. Melnik. Esimene bareljeef, mis asus kiriku peasissekäigust vasakul, kujutas lipule tõotuse andmist 1884. aastal. Teine bareljeef, peasissekäigust paremal, kujutas saabunud vabaduse ning ülesehitava töö sümbolina eesti perekonda, kes õnnelikult sammub sinimustvalge lipu all oma eluteed. Tahvlil oli tekst Gustav Suitsu luuletusest «Tõsta lipp». Mälestustahvlid pühitsesid prof. H. B. Rahamägi ning õpetaja O. Lauri.
Avalikkusest kadunud
Eesti Vabariigi rahuliku elu ja arengu katkestasid juunisündmused 1940. aastal. Muu hulgas kõrvaldati 21. juunil 1940 sini-must-valge lipp Pika Hermanni tornist Toompeal. Kuid järgmisel hommikul, s.o 22. juunil, lehvis lipp taas omal kohal. Lõplikult kõrvaldati see tornist Eesti NSV moodustamise ning inkorporeerimisega Nõukogude Liitu 6. augustil 1940. aastal.
Jälle olid sini-must-valged värvid Eesti avalikust elust kadunud. Kuid trikoloor jäi kindlalt ja kustumatult eesti rahva hinge ning südamesse. Sinimustvalgeid värve peideti ja hoiti salajastes peidupaikades, nende värvide nimel anti tõotusi, et võidelda ja vastu pidada. Sinimustvalgel polnud küll enam mingisugust eluõigust, ent ta elas edasi – Eestis nende inimeste hinges, kes teadsid ja mäletasid, lääneriikides võis ta aga lehvida vabalt.
Pärast inkorporeerimist algas nõukogude võimu ajujaht kõigele rahvuslikule ning omariiklust meenutavale. Erandiks polnud sinimustvalge värv. Vastupidi, lipu hoidjaid ja demonstreerijaid ootas kindel arreteerimine, mõnel juhul lõppes see koguni mahalaskmisega.
Saksa okupatsiooni algusega 1941. a suvel ilmusid peidetud lipud uuesti välja, kuid mitmel puhul oli siiski keelatud sini-must-valget kasutada: rahvuslikel meeleavaldustel ja riigilipuna.
Veel korra, 21. septembril 1944 sai sini-must-valge lipp lehvida Pika Hermanni tornis, siis saabus värvikolmikule Eestis pikk pilkane öö. Välismaal elas Eesti lipp avalikult siiski edasi.
Mullapõu hoidis saladust
Pärast esimese sinimustvalge lipu pühitsemise 50. aastapäeva 1934. aastal, andis EÜS ajaloolise lipu Eesti Rahva Muuseumi hoiule, kuna seal suudeti lipule tagada paremad hoiutingimused.
1940. aastal keelustas nõukogude võim EÜSi tegevuse. Seltsi eestseisuse liikmed otsustasid päästa rahvale nii tähtsa lipu. 1940. a augustis vahetati originaallipp ERMi varakambris duplikaadi vastu ning Seltsi esimehe Karl Auna eestvõttel maeti ajalooline lipp Viljandis maa sisse.
Kartusest, et lipp pole piisavalt niiskuskindla kasti sees, toodi see 1942. a juulis peidupaigast välja. Algul kavatseti ajalooline lipp muuseumi tagasi viia, kuid otsustati siiski oodata sobivamat aega.
27. juulil 1943. aastal peitis Karl Aun piisavalt turvaliselt pakitud ajaloolise lipu koos muude EÜSi reliikviatega oma Põhja-Tartumaal Kõola külas asuvasse Läänemardi tallu. 1944. aasta sügisel lahkus K. Aun kodumaalt. Algselt teadis lipu peidukohta peale tema veel ainult Aleksander Aun, tema isa. Igaks juhuks andis K. Aun lipu peidukohast andmeid paarile EÜSi kaasvõitlejale, tema isa aga näitas mõni aeg enne oma surma peidukohta kahele oma sugulasele.
1984. aastal teavitas K. Aun asjast veel nelja välismaal elavat vilistlast. Hiljem said trikoloori asukohast teada Karl Auna sugulased, perekond Korgid. 26. detsembril 1991. aastal võeti ajalooline sinimustvalge lipp Läänemardi talus peidupaigast välja. 24. veebruaril 1992 anti reliikvia üle tema pärisomanikule Eesti Üliõpilaste Seltsile. 23. märtsil 1992. aastal andis selts lipu restaureerida Eesti TA Arheoloogia Keskuse laboratooriumisse. Restaureerimistööd vältasid 5 kuud ning 14. septembril 1992 tagastati lipp EÜSi esindajatele.
Praegu asub ajalooline sinimustvalge lipp taas ERMi hoidlas. Avalikult eksponeeritakse teda ainult EÜSi üldkoosoleku loal ning seltsile väga olulistel tähtpäevadel.
Ajaloolised värvid said ausse
Tänaseks on sinimustvalge värvikombinatsioon taas oma kohale asunud. Värvide legaliseerimine ei tulnud lihtsalt. Avalöögi tegid jälle noored, kes julgesid 21. oktoobril 1987. aastal Võrus korraldada miitingu, kus lehvis sinimustvalge lipp.
Järgmisena ilmusid sinimustvalged värvid rahva ette 1988. a. aprillis Eesti Muinsuskaitse Seltsi viiendal kokkutulekul Tartus. Eriti märkimisväärne oli kokkutuleku lõpupäeval, 17. aprillil toimunud miiting Raadil, kus rahvusvärvid vabanesid mitmekümneaastasest täielikust rõhutusest. Samuti võib nimetatud muinsuskaitsepäevi pidada tähtsaiks laiemalt võetuna, kuna Eesti oli kogu totalitaarses süsteemis esimene riik, kus juleti välja tuua keelatud rahvussümbol – oma rahvuslipp.
Järgnesid Tartu X levimuusikapäevad, kus kõlasid Alo Matiiseni viis isamaalaulu ning sinimustvalge lipp lehvis juba üsna julgelt.
Tõeline vabanemine saabus 1988. a juunis. Nüüdseks oli ürituste kese kandunud Tallinnasse: öölaulupidu Lauluväljakul, vanalinnapäevade üritused, 17. juunil Lauluväljakul toimunud suurmiiting – ja kõikjal oli kohal sinimustvalge lipp, kandes endas sõnumit, mida viidi laiali üle Eesti.
Koostas Tõnis Möldre
Allikas: EÜSi kodulehekülg internetis
12. veebruaril 2004 oli Riigikogus 1. lugemisel eelnõu, mille kohaselt võib saada 4. juunist Eesti lipu päev.

Riigilipu kasutamise kord
Riigilipp heisatakse: 1. jaanuar – uusaasta; 2. veebruar -Tartu rahulepingu aastapäev; 16. veebruar – Leedu iseseisvuspäev; 24. veebruar – iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev; 14. märts – emakeelepäev; 1. mai – kevadpüha; maikuu teine pühapäev – emadepäev; 14. juuni – leinapäev (lipud heisatakse leinalipuna); 23. juuni – võidupüha; 24. juuni – jaanipäev; 20. august – taasiseseisvumispäev; novembrikuu teine pühapäev – isadepäev; 16. november – taassünnipäev;
18. november – Läti Vabariigi väljakuulutamise päev.
Vabariigi Valitsuse korraldusel võidakse välja kuulutada ka teisi lipupäevi ning heisata riigilipud maavanema korraldusel vastavas maakonnas mõne sündmuse puhul.
Riigilipp heisatakse: * Tallinnas Pika Hermanni torni iga päev päikesetõusul, kuid mitte varem kui kell 7.00; lipp langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00; vajadusel võidakse lipp heisata ja langetada ka teistel kellaaegadel Vabariigi Valitsuse korralduse alusel.
Lipu heiskamisel kasutatakse muusikalise signatuurina laulu «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» ning langetamisel laulu «Mu isamaa armas» algusfraase.
* Riigikogu, Vabariigi Valitsuse, Riigikohtu ning maavalitsuste ja kohaliku omavalitsusorganite hoonetel alaliselt; linnades ja muudes asulates maavanema korraldusega ettenähtud kohtades.
* Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste, muude organite, juriidiliste ning füüsiliste isikute hoonetele või elamutele lipupäevadel.
* Eesti Vabariigi diplomaatiliste ja konsulaaresinduste hoonetel lipupäevadel, arvestades asukohamaa seadusi ja tavasid.
* Eesti Vabariigi diplomaatiliste esinduste ja konsulaaresinduste juhtide liiklusvahenditel vastavalt diplomaatilisele protokollile.
* Vastavalt diplomaatilisele protokollile liiklusvahenditel, kus ametliku isikuna viibivad Riigikogu esimees, peaminister või teised Eesti Vabariigi ametlikud esindajad.
* Laevadel, mis on registreeritud Eesti Laevaregistris või Eesti Laevaraamatus ja millele on antud laevapatent, vastav ajutine tõend või Eesti laevapilet vastavalt meretavadele; muudel Eesti
Kasutamiskõlbmatuks muutunud riigilipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.
Allikas: Valitsuse määrusest nr 174 11.06.1993