Eesti Kirikute Nõukogu täisea lävel

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN), kes sai 16. veebruaril 20aastaseks, pole esmapilgul midagi ebatavalist kogu maailmas levinud oikumeenilises liikumises.
Kristliku ühtsuse püüe ja erinevate konfessioonide vaheline koostöö on enam või vähem edukalt levinud eri maadel ja paljudes kohtades tegutsevad regionaalsed, rahvuslikud või lokaalsed oikumeenilised nõukogud. Selles kirjus perekonnas on EKNil oma koht.
Alguse juures olnud
Eesti Kirikute Nõukogu loodi Kuremäel Pühtitsa kloostris 16. veebruaril 1989 ja asutamisprotokollis sõnastati järgmised eesmärgid: «Arvesse võttes Jeesuse käsku jüngritele, et nad kõik üks oleksid (Jh 17:21), ja meie ees seisvaid ühiseid ülesandeid kristliku eluhoiaku, kõlbluse ja eetika kujundamisel, samuti eestimaalaste õiguste kaitsmisel ja soovist ühendada oma jõupingutused evangeeliumi kuulutamisel ja halastustöö tegemisel, otsustame meie, allakirjutanud, luua Eesti Kirikute Nõukogu.»
Protokollile kirjutasid alla Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku poolt peapiiskop Kuno Pajula, Vene Õigeusu Kiriku poolt metropoliit (nüüdseks lahkunud hilisem patriarh) Aleksius, Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide poolt vanempresbüter Ülo Meriloo, Eesti Metodisti Kiriku poolt superintendent Olav Pärna­mets, Seitsmenda Päeva Adventistide poolt vanempresbüter Aarne Kriisk ning Katoliku Kiriku poolt vaatlejana preester Rein Õunapuu.
Mitmed neist meestest, kelle kohta võime nüüd austavalt öelda Eesti oikumeenia grand old men, on tänini EKNi juures tegutsemas.
Põhikirjas sätestati, et «Eesti Kirikute Nõukogu on kristlike kirikute ja koguduste liitude sõltumatu ja vabatahtlik ühendus, et koostöös aidata kaasa Eesti ühiskonna vaimsele arengule kristlike põhimõtete alusel». Seda definitsiooni on püütud täismeheikka jõudvas oikumeenilises nõukogus läbi tema tegevuse ka sisuga täita.
Ja sellest sisust räägib lähemalt tänavu suveks koostöös Tartu ülikooli usuteaduskonnaga valmiv koguteos «Eesti oikumeenia lugu».
Areng läbi aastate
EKNi tegevusperioode võiks püüda lühidalt iseloomustada.
Aastatesse 1989–1993 jääb tegevuse algus kirikujuhtide foorumina ja selle laienemine aktiivsele partnerlusele EKNist kaks aastat hiljem taasloodud Eesti Vabariigiga. Nende aastate jooksul kujuneb välja enamik liikmeskonnast. Uusi liitujaid lisandub hiljemgi ja nüüdseks kuulub oma kirikute kaudu EKNi enamik Eesti kristlikust kogukonnast – õigeusklikest nelipühilasteni, katoliiklastest adventistideni.
Ja nõnda lai liikmeskond on kindlasti esmapilgul täiesti tavalise kirikute nõukogu suur ebatavalisus – sõna parimas mõttes.
Juba algusaastatel saavutatakse hea koostöövaim ja omavaheline usaldus on hilisemate aastate raskustegi tuleproovis kasvanud.
Aastad 1993–1996 on olnud ehk keerukaimad EKNi ajaloos. Sisepinged tõusevad esile liikmete seas, seda esmalt õigeusu kogukonnas. Õigeusklikud jäävadki mitmeks aastaks nõukogu tegevusest kõrvale. Ka adventistid otsustavad mõnevõrra distantseeruda – täisliikme positsioonilt vaatlejateks (hiljem naasevad). Tegevuse jätkamiseks tuli leida motiive ja neid leiti. EKN toimis edasi.
Eelmainitud aastatesse jääb ka püsivamate oikumeeniliste töövaldkondade teke või areng. Kaplaniteenistused kinnitavad oma juured.
Aastatel 1996–2002 kujuneb Eesti Kirikute Nõukogu laia töövaldkondade võrku hõlmavaks organisatsiooniks. Tegeldakse ühiste seisukohtade loomisega ühiskonnaelu küsimustes, kuriteoennetuse, eluväärtuste, sotsioloogiliste uuringutega ning kirikute avamisega teelistele. Kindlapiirilisemad suhted riigiga saavad oma väljenduse ühishuvide protokollis vabariigi valitsuse ja EKNi vahel 17. oktoobrist 2002.
Aastatel 2002–2009 joonistuvad välja töövaldkonnad ja ühiskonda suunatud suhted nende praegusel kujul. Liikmeskirikud peavad debatti EKNi visiooni ja missiooni üle. Laieneb ka õpetuslik, teoloogiline dialoog. Praegu kõneldakse ristimisest.
Eesti Kirikute Nõukogu on neil aastatel presidendina juhtinud peapiiskop Kuno Pajula (1989–1993) ja 1993. aastast piiskop Einar Soone. Juhtimisvastutust on aastate vältel aidanud kanda pastor Joosep Tammo, piiskop Philippe Jourdan ja mitmed teised auväärt vaimulikud.
Õnnestumised ja kasvuruum
Jumala armu läbi võime näha oikumeenilise koostöö mitmeid vilju, mis EKNi 20 aasta jooksul küpsenud. Esmaseks märksõnaks võiks siin olla laiapõhjaline koostöö – kirikujuhtide regulaarne foorum, ühiskonda suunatud oikumeeniline tegevus eri valdkondades. Koos on ju väga erinevad konfessioonid!
Head suhted on vabariigi valitsuse ja erinevate institutsioonidega (ühishuvide protokoll jm). Märgitagu siinkohal tänulikult ka olulist riigieelarvelist tuge, mis laialdast tegevust võimaldab.
EKN on kirikute ühise ja autoriteetse hääletoru rollis paljudes küsimustes, mis meid puudutavad.
Kaplaniteenistuste areng on tänu võlgu hulga inimeste tööle.
Aktiivsed rahvusvahelised suhted on toonud Eesti väiksusele vaatamata arvestatavale kohale Euroopa oikumeenias.
Kindlasti on paljuski ka arenguruumi. Kirikutele on sageli omane vähene ja aeglane sisekommunikatsioon. Tõsi, siin on olukord järjest, kohati tundmatuseni muutunud.
Valitsuse ja parlamendi tasandil saavutatud tähelepanu ja mõistmine ei kajastu mõnikord n-ö riigi kesktasandil. Religiooniõpetuse üle koolides on palju väideldud, kuid väga pikk tee on veel läbida. Teadlikkus oikumeenilisest liikumisest rohujuure tasandil liikmeskirikute sees on alles kasvujärgus.
Kristusega, Kristuse läbi ja Kristuses saame jätkata oma teed.

Tauno Teder,
Eesti Kirikute Nõukogu täitev­sekretär