Eesti kiriku esimesele piiskopile mõeldes

75 aastat tagasi 3. augustil oli ajaleht Eesti Kirik kantud leinameeleolust ja täis mälestusi vaba rahvakiriku esimesest piiskopist Jakob Kukest.
Matusekõne Tallinna Toomkirikus pidas 28. juulil 1933 praost Aleksander Kapp. Toonane ajaleht kirjutas: «Piiskop Jakob Kukk on surnud! See sõnum lendas tuulekiirusega läbi Eestimaa ja äratas igalpool tähelepanu, leina ja kurvastust. Sest meil on ainult üks piiskop olnud, ja see oli Jakob Kukk! Piiskopi ameti mõiste on meil ühendatud selle ühe mehega ja ta nimega!
Ja kes teda ei tunnud? Kui ta astus pikal, kindlal sammul mööda tänavat ja ta ilus, suur pea käharate juukstega tuli nähtavale. Tõsise näoilmega ühines harmooniliselt heatahtlik vaade ja andis tunnistust soojast, õiglasest südamest!
Kui mitte paari aasta eest ta esimese haigestuse puhul ei oleks teatavaks saanud, et piiskop oli raskesti haigestunud… Meie oleksime talle veel palju aastaid annud…
Ta patriotism oli puhas, aateline ja ohvrimeelne. Temas elas veel seda õiget rahva sõprust ehk võltsimata demokraatlikkust, mis meie ajal näib välja surnud olevat ja mille asemele meie päevil mitmeti on demagoogia astunud, omakasupüüdlikkus, edevus ja auahnus.
Kui õiglane ja otsekohene mees oli tal ka alati julgust küllalt oma veendumuste eest välja astuda ja oma õigeksarvamisi kaitsta. Ta võis siis terav olla asja mõttes, ja ometi sõbralik isiklikult!
Ma olen selles kindel, et ta hästi teadis, missuguse raske ameti ta neil rasketel oludel ja aegadel enese peale võttis, aga mehine, kindel ning rahulik, nagu ta ikka on olnud, ei kohkunud ta ka selle eest tagasi, vaid kohusetäitmine, millega ta juba noores eas oli harjunud ja mis ta üliõpilaspõlves nii selgesti näha oli, on teda lasknud tööd teha ja mitte väsida, karta ega hädaldada, vaid vaikselt edasi töötada ja – kui vaja – ka kannatada!
Selle kõige pärast armastame meie teda, hindame teda kui väärtuslikku inimest ja peame temast väga lugu kui õiglasest ja ausast juhist!»
Samas on meenutanud Hugo Bernhard Rahamägi 1919. aasta sügisel toimunud II kirikukongressi aega, kui uus kirikukord oli vastu võetud ja ees ootas piiskopikandidaatide esitamine: «Olime Peetri platsil olevas võõrastemajas koos väikene ring õpetajaid. Istus siin ka, käed põlvedel, sõjaväelase mundris, Keila õpetaja Kukk.
«Sina pead tingimata laskma ennast piiskopi kandidaadiks üles seada!» Nii oli meie ühtlane seisukoht. Ta vaikis, suur tihedajuukseline pea oli natukene alla poole laskunud. Siis tõstis ta selle üles ja ütles: «Kui Jumal tahab ja teie seda arvate, siis võtan selle koorma oma peale ja tahan teda kanda.» Vahel oli see mitte koorem, vaid rist! Kuid ta kandis seda kui mees, Jumala tahtmise kohaselt.»
Piiskop Jakob Kukk oli sündinud 9. septembril 1870 Ilmatsalus Tartu Maarja kihelkonnas ja õppinud usuteadust Tartu ülikoolis aastatel 1891–1895. 1899 õnnistati ta õpetajaametisse Riia Jakobi kirikus. Ta oli abiõpetaja Rõuge ja Peterburi Jaani ja Tartu Maarja koguduses ning lühikest aega õpetaja Ingerimaal. 1. oktoobril 1906 seati Jakob Kukk Keila koguduse õpetajaks, missuguselt ametikohalt valis II kirikukongress septembris 1919 ta algul üheks aastaks piiskopiks. Aasta hiljem kinnitas kirikupäev Jakob Kuke jäädavalt Eesti kiriku piiskopiks, pidulik ametisse seadmise teenistus toimus 5. juunil 1921. Piiskop Kukk suri 25. juulil 1933.
Ülemöödunud pühapäeval, 27. juulil mälestati Jakob Kukke jumalateenistusel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Teenis emeriitõpetaja dr Toomas Paul ja osales peapiiskop Andres Põder, kes meenutas meie kiriku esimest piiskoppi. Mälestuskõne pidas Jakob Kuke poeg Nathan Kukk.
Rita Puidet