Eesti- ja Liivimaa kõnniti kokku

Esimesel ülestõusmispühal, 16. aprillil anti Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamise avalöök.

Meenutades sajanditagust kahe kubermangu liitmist kõnniti muistne piir profi- ja rahvamatkaliste poolt läbi, et sümboolselt see maakaardilt kustutada ja seeläbi Eesti territoriaalset ühtsust kinnitada.
”Ilmateade lubab täiesti tavalist eestimaist kevadilma, kus oodata võib kõike ja igav juba ei hakka,” postitas matka eelõhtul Põlva maakonna matkajuht Meelis Maidla julgustava sõnumi.
Kui esimene püha algas ja lõppes tiheda lumesajuga, vähemalt endise Liivimaa alal, siis päev pakkus jalgsirännakuks igati sobiva ilmaolu – karge põhjatuul ja leebe kevadpäike lõid harmoonilise „toetustiimi“ teelolija innustamiseks.
Muistne kubermangupiir on pikk 400 kilomeetrit, kulgedes mööda kihelkonnapiire, arvestades ka looduslikke maamärke. Selle läbisid 23 rühma. Üle käidi kogu toonane piir, hoolimata sellest, mis teele jäi. Joone virtuaalset kustutamist sai jälgida reaalajas veebist.
Marsruute, mille vahel nn rahvamatkajal valida, oli 18. 14–20 kilomeetri pikkustest matkateekondadest sai igaüks leida jõukohase. Huvilistel paluti end vaid eelnevalt elektrooniliselt registreerida, et oleks võimalik rahvast võrdselt hajutada.
Valisin Lungu-Lelle teekonna, mis algas Käru metsade tagant, just täpselt omaaegselt kubermangupiirilt, nn Käru maarajalt. Et hõlbustada õige koha leidmist, oli muistse piirikoha tähistamiseks paigutatud tänapäevane piiritulp, mille külgi ilustasid vana Liivimaa puna-rohe-valge ja Eestimaa kubermangu rohe-lilla-valge trikoloor. Siin ulatub Pärnumaa kõige kaugemale põhja, puutudes kokku Harjumaaga, see on ka Vändra ja Juuru kihelkonna muistne piir.
Lungu ja Sonni külade vahelt algas tee, mis umbes seitsme kilomeetriga viis rännulise Käru alevikku. Mööda riigimaanteed marssides oli aega silmata ümbritsevat. Tärkava kevade sümbolina kurepaari pesal, aga ka märke sellest, kuidas elu maalt linna voolab. Silma riivasid kolhoosiaegsed tondilossid ja maad ligi vajunud taluhoonete varemed.
Käru luteri puukiriku juures tehti peatus. Et jalgadele puhkust anda, keha kerge einega turgutada ning kaunisse pühakotta visiit teha. Tornist avarat vaadet nautides tundis mõnigi, et Eestimaa on tõesti ilus ja oma.
Edasi kulges teekond kümmekond kilomeetrit mööda käänulist Türi-Rapla vana maanteed. Väike kõrvalepõige tehti Kastna hiiemäe juurde, kust juba retke lõppsiht, Lelle õigeusu kiriku torn, paistis. Kiriku kõrval asuvas rahvamajas oli kõik valmis matkaliste vastuvõtuks: soe supp ja soe tuba ning saalis vahva rahvalik pidu. Ligi 20 kilomeetrit osutus sel päeval puhtaks rõõmuks.
Pikki kuid planeeritud ning aegsasti avalikkusele esitletud MEIE MAA PÄEV õnnestus. Eestimaa saja aasta tagusest ühendamisest ajendatuna matkas ligikaudu 3000 eestlast mööda kunagise kubermangupiiri eri lõike Peipsi ranna ja Läänemere kalda vahel. Iga samm loeb!
Liina Raudvassar