Eesti elu on kirjas kirikuarhiivis

Järva-Madise koguduse arhiiv peidab endas Järvamaa kirikute vanimaid ürikuid.
Arhivaalide kirjeldaja ja Tartu ülikooli usuteaduskonna diplomand Janis Tobreluts uuris eelmisel aastal kirikute arhiive. Ta käis läbi 64 kogudust viies praostkonnas.
Imepärasemad leiud ootasid teda ees Järva-Madisel. Janis Tobreluts`u sõnul on Järva-Madise Järvamaa praostkonna kõige vanema arhiiviga kogudus.
Aastal 1736 on pastoraat põlenud, arhiiv on alles alates 1737. aastast. Eriti väärtuslikud keele seisukohalt on keisri käsukirjad, mida kohalik pastor on eesti keelde tõlkinud. Kirjavahetus, nii ametlikumat laadi konsistooriumi ringkirjad kui ka pastorite omavaheline, kajastab toonast riigi ja kihelkonna elu-olu.
Töökohustuste memoriaalid sisaldavad teateid kiriku juures tehtud töödest. Mõisate juurest saadeti kiriku juurde talupoegi tegema näiteks korrastustöid surnuaia tee rajamisel või kirikuaia remontimisel. 1834. aastast on alles Järva–Madise kihelkonna mõisate talupoegade nimekirjad ehk hingenimistud mõisate kaupa.
Koguduse õpetaja Pille Salveste sõnul on väärtuslik arhiiv hästi ära peidetud ja teada vaid asjassepühendatutele.
Kõikide nende imepäraste leidude taga peitub nähtamatu töö ja armastus kiriku kunsti ja sakraalesemete vastu. Keegi on, kes valutab südant, muretseb ja manitseb. Nende inimeste väsimatu töö taustal kord helendab kroonlühtritest kiirgav valgus. Elutud, aastaid seisnud käsikirjad hakkavad elama ja kõnelema meile ammumöödunud võrratuid elulugusid. Ühtedeks sellisteks inimesteks kindlasti võib nimetada juba eelpool mainitud Janis Tobreluts`u ja UI –s kunstiajaloo õppejõuna töötanud Sirje Simson`it.
Sirje Semm