Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku pidupäev

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK) tähistas 15. jaanuaril piiskopmärter Platoni ja tema kaaskannatajate mälestuspäeva.

Iga-aastane püha oli tänavu eriti pidulik, kuna sellega algasid EAÕK autonoomia 90. aastapäeva pidustused ja samas tähistati ka 50 aasta täitumist metropoliit Stefanuse vaimulikutee algusest.
Eelmisel õhtul peeti pühale Platonile pühendatud kodukabelis kirikukeskuse majas õhtuteenistus, kus kasutati esimest korda eriliselt nende märtrite auks loodud kirikulaule. Hümnid on kreeka keeles kirjutanud Edessa piiskop Joel Kreekast ja need tõlgiti hiljuti eesti keelde.
Tavapäraselt tuli 15. kuupäeval Tallinna Issandamuutmise peakirikusse, kuhu püha Platon on maetud, kokku õigeusu vaimulikke üle Eesti. Hulganisti kogunes äripäevast hoolimata ka kirikurahvast. Külalistena olid kohal EELK peapiiskop Andres Põder, EKNi president piiskop Einar Soone, RKK piiskop Philippe Jourdan ja mitmeid teisi. Soomest oli saabunud neli õigeusu vaimulikku ja Kreekast üks munk­ülempreester.
Pärast jumalikku liturgiat peeti palvus uusmärtrite auks ja seejärel jagati piiskop Platoni ordeneid. Sel aastal autasustati nendega inimesi, kes olid 1990ndatel toetanud EAÕK autonoomia taastamise püüdlusi: jurist Mari-Anne Heljast, akadeemik Endel Lippmaad ja endist siseministeeriumi asekantslerit Tiit Seppa.
Kui kiriklik pool oli lõppenud, läksid külalised restorani, kus toimus vastuvõtt ja peeti kõnesid. Sõnavõttudest jäi kõlama mõte, kui raske ja ühtlasi ilus on olnud kiriku ülesehitamise periood. Tõdeti, et metropoliit Stefanuse panus ja pikk vaimulik kogemus on olnud hindamatuks toeks EAÕK vaimuliku tasakaalu saavutamisel ja aidanud ajas tasapisi, ent kindlalt koguduseliikmete arvu kasvatada.
Kuid kõige enam jäi sellest päevast meelde preester Sakarias (Jaan) Leppiku tuline jutlus, milles ta muu seas ütles: «Lähetades oma õpilasi teadmatusse, teadis Jeesus ise ka seda, milliseid raskusi või kannatusi keegi pidi kandma. Et ehitada inimestest ja inimhingede pääsemiseks oma Kirikut maa peal, näeb Kristus Kiriku tervikut. Ja selles tervikus on igal rõõmul, hetkel, ajal, sündmusel, muutusel ja kannatusel oma roll. Seotud teiste lülidega inimkonna ajaloos … Hoiame oma kiriku autonoomiat kallilt, teades, et selle hoone mört on segatud märtrite verega. Hoiame oma usku kindlana, teades, et kui muu kaob, siis see on ainus, millel püsida. Hoiame oma lootust, sest lootus ei sure kunagi. Hoiame armastust oma kiriku vastu, sest selles väärikuses väljendub meie tõeline inimeseksolemine.»
Mattias Palli,
ülempreester