EELK tunnustab

Pärast pidulikku tseremooniat õnnestus kirikulehel Seppo Rantaneni jutule pääseda, et uurida, milline on olnud soomlase osa Eesti kiriku toetajana. Oma tagasihoidlikkuses ei olnud ta just väga huvitatud oma tegevusest avalikult rääkima, aga Eesti Kirikule asus appi Hageri koguduse juhatuse esimees, Rantaneni kauaaegne sõber Agu Kaljuste.
Aastaarv oli siis 1971, kui Seppo esimest korda Eestisse tuli. Mitte turistina vaatamisväärsustega tutvuma, vaid kristliku ülisalajase missiooniga. Heinola taluperemehe ülesandeks oli tuua üle Nõukogu Liidu piiri okupeeritud Eestisse eestikeelseid piibleid. Arvestades toonaseid poliitilisi olusid oli tegemist vägagi riskantse ülesandega.
Küsimusele, miks ta seda tegi, vastab Seppo: «Raske selgitada. Endalegi. Eks see oli Jumala kutse.» Talle läinud väga südamesse teade, et idapoolsed kristlased, hõimukaaslased Eestis, vajavad ja ootavad emakeelset jumalasõna. See mõjus üleskutsena, mis varjutas hirmu.
Operatsioon oli täielikult salastatud. «Ma ei tea ühtegi nime, vähemalt mitte ühtegi perekonnanime,» toob Seppo näite. Tema osaks oli läbida toll ja jõuda autoga Eestisse. Ta räägib, et parkis auto enamasti Pirita teel Russalka kuju juurde ja jättis ukse lahti ning lahkus sõidukist.
Ta ei tea, kes vahepeal autos käis, aga kui kokkulepitud ajal naasis, olid selleks meisterdatud peidikutest pühakirjad ära viidud. Operatsioonis osalejate turvalisuse huvides valgustati neid üksikasjadest, k.a kaaslaste nimed, minimaalselt. Saladust hoiti isegi oma pere sees. «Eks Jumal hoidis,» arvab ta nüüd, meenutades, kui hoolikalt piiril pagasit kontrolliti.
Seppo Rantanen tegeles piiblite salaja Eestisse (aga ka Venemaale, Peterburgi ja Siberisse) transportimisega kuni 1980ndate lõpuni.
Liina Raudvassar