Otepää pastoraadihoonesse on meeldiv
minna nagu ka seal olla, looduskaunis vaade mõjub ka sellele, kes iga päev
kohapeal toimetab.

Taamal kõrgub kirikutorni barokne kiiver
üle viimase jääaja hooletu elegantsiga vormitud kuplite ja lohkudes helkivate
järvesilmade. Kolmemõõtmelist maastikku peab lauskmaalt tulija silm õppima
haarama.

Veel meeldivam vastuvõtt ootab majas sees,
eriti kui on mõni tähtpäev. Viimaseid on üpris tihedasti: iga kuu teehommikud,
kus peetakse meeles koguduse ümber olevate inimeste sünnipäevi, on kirikupühad,
koori kogunemised, külalised, sisse- ja väljasõidud ja veel palju-palju muud.
Inimesed tahavad koos käia ja selleks on pastoraadimajas küllalt ruumi.

Kogudusesiseseid tähtpäevi aitavad välja
mõelda, korraldada, läbi viia, soojaks ja meeldejäävaks luua kaks tublit
naisterahvast: Helle Mölder ja Laine Pukk. Kaks head majavaimu, kelle
igapäevane tegevus jääb märkamatuks nagu lõimelõng kirju vaiba sees, aga ilma
kelleta ei oleks kuidagi võimalik särtsakat värvivaipa kokku panna.

Juba kümmekond aastat on nad diakooniatööd
teinud, iga päev, iga ilmaga, töötasuta. Ei nad tasu rahas ole nii väga
oodanudki, ainult mõnikord võiks paki saaja või kutsutu märgata aitäh ütelda.
Diakooniatöö eest tasub Tema, seda võetakse inimeste maailmas
iseenesestmõistetavalt ja nii on see Helle ja Laine puhul olnudki.

Helle: «Kohvilauas on ikka olnud 25–30
inimest. Meie teeme alati nii, et laual on ka silmailu.»

Laine: «Jõulupühadeks oleme Soome Vihti
sõpruskoguduse abiga teinud ikka 180–200 kingipakki. Vanureile, lasterikastele
peredele, koori liikmetele.»

Mõlema naise vanaemad tegid samuti kirikus
abistamistööd; harjumus, komme diakooniatööks on tulnud perekonnast. Kuidas
jätkavad Otepää koguduse nooremad, on tulevikus näha.

Õpetaja Jüri Stepanov: «Tublidele naistele
saab alati loota. Ja eks inimestega ole ikka nii, et head märgatakse siis, kui
seda enam pole.»

Juune Holvandus