Benedicta sit sancta Trinitas – kiidetud olgu püha kolmainsus

Benedicta sit sancta Trinitas atque indivisa Unitas: confitebimur ei, quia fecit nobiscum misericordiam suam. Ps. Domine, Dominus noster, quam admirabile est nomen tuum in universa terra!
Kiidetud olgu püha kolmainsus ja jagamatu ühtsus: tänagem teda, sest ta ilmutab meile oma halastust. Ps. Issand, meie Issand, kui imeline on sinu nimi üle kogu maa! (Vrd Tb 12:6 ja Ps 8:2.)
Pühapäeval pärast nelipüha pühitseb läänekirik kolmainupüha. Ja kuigi Piiblis puudub kolmainsuse mõiste, annab Uus Testament meile materjali, millele toetub õpetus kolmainsusest. Jeesuse misjonikäsk (Mt 28:19) ning apostellik tervitus (2Kr 13:13) nimetavad ühes lauses Isa, Poega ja Püha Vaimu, viidates tõsiasjale, et üks Jumal hõlmab endas kõiki kolme.
Kolmainupühal vaatab kirik tagasi ajale advendist nelipühani ning ülistab Jumalat, kelle tegutsemist ajaloos on ta seni pühitsenud üksiksündmuste kaupa.
Vaidlused kolmainuõpetuse üle kerkisid esile 4. saj alguses seoses preester Ariuse õpetusega, et Isa ja Poeg ei ole üheolemuslikud. Vaidlused leidsid esialgse lahenduse Ni­kaia kirikukogul (325. a), mil 318 kirikuisa sõnastasid Nikaia usutunnistuse, mille kohaselt Poeg on olemuselt ühtne Isaga. Usutunnistust täiendati Konstantinoopoli kirikukogul (381. a) ning meie kasutame seda usutunnistust vähemalt suurte pühade jumalateenistustel.
Erimeelsused kolmainsuse küsimuses säilisid veel sajandeid, kuid need osutavad, et kolmainsus ei ole surnud mõiste, vaid puudutab sügavalt uuriva loomuga inimest. Vaidlused näitasid, et kolmainsuse kohta esitatud seisukohad on olulised kristlaste usulisele identiteedile.
Siiski hoidus kirik kaua määramast ühte erilist päeva kolmainsuse austamiseks, võib-olla kartes piirata tema austamist ühe kindla päevaga. Teisalt puudus selle jaoks vajadus, sest kirik austab kolmainsust oma igapäevases liturgias. Alles paavst Johannes XXII kehtestas 1332. a kolmainupüha pühitsemise terves kirikus.
Vene ikoonimaalija Andrei Rubljovi loodud püha kolmainsuse ikoon on saanud õigeusu kirikus üheks levinumaks viisiks kujutada kolmainsust. Ikoon põhineb 1Ms 18 kirjeldatud kolme mehe külaskäigul Aabrahami ja Saara juurde Mamre tammikus. Juba varakristlik piibliseletus oli seisukohal, et need mehed esindasid püha kolmainsust.
Maalikunstis on noormehed varustatud aupaistega, mis sümboliseerib nende taevast algupära, veidi hiljem lisati neile tiivad, mis rõhutasid nende ülesannet Jumala saadikutena (kr k angelos). Seda ikoonitüüpi hakati nimetama «Aabrahami külalislahkuseks» (kr k philoxenia, vn k гостеприймство).
Tegemist ei olnud vaid Aabrahami ja Saara külalislahkusega, vaid kolm saadikut kostitavad nende kaudu tervet inimkonda. Ikoon viitab nii armulauale. Söögilauast kujuneb altar, millele erinevate toidunõude asemel on paigutatud ainult armulauakarikas ning ohvrilooma pea.
Andrei Rubljovi ikoonil kõnelevad kolm jumalikku olendit vaiksel häälel inimkonna päästmise plaanist, mis sai teoks Kristuse ohvrisurmas Kolgatal. Ikooni vaataja tõmmatakse vastupandamatult kaasa sellesse vaiksesse vestlusse.
Ikoonis on liikumine. Keegi on öelnud: Isa vaatab otsa Pojale, Poeg vaatab Pühale Vaimule ja Püha Vaimu pilk ulatub peaaegu maani…

Joel Siim