Baltlasi liidavad esivanemate hinged

On hingedepäev ja Eestimaa kodude akendel põlevad küünlad. Me ootame hääletut külaskäiku esivanemailt, kes on andnud meile keele, kultuuri, usu ja ajaloo – meile ainuomase näo ja meelelaadi.

Juba aastasadu tagasi oleme osavalt põiminud oma kristlikku elulaadi kombeid ja talitusi, mille juured ulatuvad sügavale paganluse aegadesse. Mida aeg edasi, seda vähem on jäänud neisse kommetesse maagilist – me ei palu esivanematelt enam head viljasaaki ega küsi neilt tulevikuennustusi.

Juurde on tulnud aga hingelist – soovi tunnetada oma juuri ning mõista seeläbi, kes me oleme. Me ei tea, kas kadunud esivanemate hinged käivad meid üle kaemas kujul, millest vestavad muistendid, aga nende külaskäigud meie mõtetesse aitavad meil leida iseennast.

Küsimus identiteedist on terav kogu Euroopas. Elavnenud diskussioon kiriku rollist ühiskonnas annab märku, et ka lääne inimese hinge vaevab igatsus kindluse järele, mille annab teadmine, kes ma olen, millesse ma usun ja mida ma tähtsaks pean. Kuid eriline on see otsing neile rahvastele, kel viiekümne aasta jooksul kästi see osa oma olemusest maha salata ja ümber vahetada.

Selle aasta toompäevade ajal mõtisklesime Balti riikide koos- ja omapäi olemise üle. Balti riigid pole ajaloos sugugi alati olnud üks tervik, kuid äsjalõppenud sajand liitis meid ühte läbi sarnaste püüdluste, saavutuste ja traagiliste kaotuste.

Täna seisavad Eestil, Lätil ja Leedul ees taas ühesugused ülesanded, meie ühine tulevik integreeruvas Euroopas on avanud meile tee jõukasse ühiskonda, meid ei varitse enam sajandeid meie pea kohal laiutanud sõjaoht, oht kaduda kui rahvad ja kultuurid. Oleme väikesed ja sõbralikud naabrid siin morni sügise mere kallastel.   

Karm on see meri, mis meid on ühendanud maailma ja Euroopaga, paljud meie rahva poegadest ja tütardest on teda trotsides läinud sellele pimedale, tuulisele ja märjale teele… Paljud ei tulnud enam iial tagasi. Kuid ka see – meie merdsõitvate esivanemate hingede ühendus on miski, mis meid liidab ja kelle hingedele on soojust ja laual toitu kõigis leedu, läti ja eesti kodudes. 

Oma identiteedi terviklikkuse taastamine, kaotatud osade otsimine ja teadvustamine on osa neist. Siiani oleme seda teinud rohkem eraldi kui üheskoos. Meie, luterlaste, jaoks on usk suuresti isiklik asi ja seepärast pole me võib-olla harjunud sellealaseid mõtteid ja tundeid jagama: ka nendega mitte, kes tunnevad ja mõtlevad meiega ühtemoodi.

Ehk tasuks meilgi ennast sellest küljest enam avada. Avada selleks, et tunnetada lähedust ja ühtekuuluvustunnet naabrite, mõttekaaslaste, kogu kristliku kogukonnaga. Maailm on omamoodi väikseks jäänud ning seab meid sageli vastakuti hoopis teistsuguste juurtega kultuuridega. Selles olukorras ei ole tähtsust, kas sa oled luterlane või baptist, tõsiusklik või skeptik – küsimus on ainult selles, kas sa kuulud kristlikku maailma. Ja Sinu nõrkuse või tugevuse sel kultuuridevahelisel kohtumisel määrab sageli see, kui hästi sa tunned omaenese maailma, omaenese juuri.

Kogu see temaatika määras suurelt jaolt ära ka selle aasta Maarja medali laureaadivaliku. Tänases vägagi ilmalikus Eestis nõuab kristlike väärtuste jõuline rõhutamine ilmalikus sfääris töötavalt inimeselt julgust ujuda vastuvoolu.

Seepärast on mul tõeliselt hea meel, et selle tee on teinud lahti Siim Kallas, Euroopa Komisjoni asepresident, endine peaminister ja Eesti Panga president ning eelkõige inimene, kelle arvamust Eesti ühiskonnas kuulatakse ja kellega arvestatakse.

Ma usun, et väga paljud inimesed said kindlust, kuuldes kedagi avalikult ja valju häälega rääkimas kristlike ja pereväärtuste tähtsusest – asjadest, mis on meile kallid, aga millest on justkui häbenetud liiga valjult rääkida.

Ma olen kindel, et need mõtted langesid viljakale pinnasele ning Eesti avalikkuse mõtteviis muutub aegamööda – me pöördume üha enam traditsiooniliste väärtuste poole.

Meie majandusreformid olid omast kohast tormilised ja kiired: turu vabanemine, stabiilse valuuta edukas sisseviimine jne, jne pole aga ometi mitte midagi muud kui vaid vahendid inimese vabastamiseks majandusliku surutise kammitsaist.

Riik võib seda teha ja olla edukas. Kuid kui inimene ise ei ava oma hinge, ei võta südamesse meie kõikide ühist Päästjat, et suuda ka edukas majanduspoliitika mitte midagi. Korruptsioon, omakasu, egoism, küünilisus ja hoolimatus ei ole majanduslike mehhanismide süü, vaid meie hingede patt, kes me neid mehhanisme kasutame.  

Võib-olla just nüüd, majandusliku hüppe alul, tõelise vabadusriigi lävepakul oleks meil aeg koos Siim Kallasega küsida, millised me oleme oma hinges ja kas me oskame olla väärt seda, mida saatus on meile andnud: sõpru, kodumaad, leiba lauale ja valgust oma hinge?

Argielus liigume kindlasti ka tulevikus edasi uuenduste vaimus, kuid igavikulistes küsimustes on mõtet pöörata oma pilk minevikku. Nende küsimuste sisu ei muutu aegade jooksul ning neile vastust otsides võib meil olla palju abi esivanemate tarkusest. Süüdakem seega täna õhtul küünlad ja püüdkem aimata, mida tahavad meie esivanemad meile öelda.

Kõne on peetud 2. novembril Tallinna Toomkirikus toompäevade lõpetamisel.

Maret Maripuu
Riigikogu liige,
Toompäevade korraldustoimkonna eesistuja