Aukuninga alandustee

Nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu.                         Jh 3:14b,15

Johannese evangeelium kõneleb kahes kohas Jeesuse ülendamisest. Jh 3:14 võrdleb evangelist Jeesuse ülendamist vaskmao ülendamisega kõrbes. Ta meenutab muistset lugu, kuidas Mooses pidi valmistama vasest maokuju ja panema selle posti otsa, et mao käest salvata saanud inimene seda vaadeldes võiks surmast pääseda (4Ms 21:4–9). Jh 12:32 tõotab Jeesus ise tõmmata kõik enda juurde, kui ta on ülendatud.

Mõlemas kirjakohas kasutatakse kreeka keeles passiivi vormi. Seetõttu võiks ehk tõlkida nii: „Nõnda laseb Inimese Poeg ennast ülendada“ või „kui ma olen lasknud ennast ülendada“. 

Jeesuse Jeruusalemma saabumine ja kogu kannatusnädal on väga salapäraste sündmuste jada. Pealiskaudsel vaatlusel jääb mulje, et Jeesus on endast vägevamate jõudude meelevallas, kes teevad temaga, mida nad tahavad. Kuid Pilaatusele ta ütleb: „Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see poleks sulle antud ülalt.“ (Jh 19:11)

See, kuidas Jeesus annab jüngritele „parooli“, et nad saavad tuua talle prohvet Sakarja poolt ette kuulutatud eesli (Sk 9:9; Mk 11:2–3; Lk 19:30–31), kuidas rahvas võtab Jeesuse saabudes välja ilmselt Jeerikost kaasa toodud palmipuude oksad (Jh 12:13), kuidas veekruusi kandev inimene juhatab jüngrid „ülemisse tuppa“ paasasöömaaega ette valmistama (Mk 14:13; Lk 22:10) – palveränduritest umbes linnas oli luksus leida vaba saali –, kõik see viitab millelegi suuremale kui juhusele. Jeesus juhib suure nädala sündmusi. 

Teda ei võeta vägivallaga, tema annab ennast. Muistses hümnis öeldakse: Kristus Jeesus „alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime“ (Fl 2:8–9).

Joel Siim