Arne Hiobi raamat räägib usust ja teadusest

Praegusaja Eesti küllaltki põudsel algupärase teoloogiakirjanduse põllul on iga uue taime sünd tähelepanuväärne sündmus.
Tallinna Jaani kiriku valgusküllases lõunasaalis esitleti Arne Hiobi teist raamatut «Religioon minevikus ja tänapäeval. Kristlus ja maailmareligioonid fundamentaalteoloogilises vaates» (Johannes Esto Ühing).
Esitlusele kogunenud huvilised täitsid saali pilgeni, mõnigi pidi jääma ukse tagant kiikama. Või nagu tõdes raamatu kirjastamisega tegelnud Urmas Tamm: Arne Hiobi uus teos, mis on esimesega võrreldes poole paksem, tõi ka poole rohkem raamatusõpru kohale.
Avasõnad ütles praost Jaan Tammsalu, kes tänas Jumalat, et doktorikraad ei ole Arne Hio­bilt röövinud usku imedesse. Raamatu autor ise tutvustas praosti sõnavõtu järel oma teost usuteaduse mõiste kaudu.
Teos sisaldab nii usku kui ka teadust, sest mõlemad on olulised religioonimaailma mõistmisel ja mõtestamisel. Arne Hiob avaldas ühtlasi lootust, et ajal, mil paljude jaoks on erinevad religioossed elemendid segi paisatud, aitab ilmavalgust näinud raamat neid elemente eritleda.
Peapiiskop Andres Põder tuletas kokkutulnutele meelde Elmar Salumaa juhtmõtet: kirik ei saa teoloogiata ega teoloogia kirikuta. Kõnevooru lõpetas südamlikult ja vaimukalt emeriitõpetaja Toomas Paul, nimetades Arne Hiobit meheks, kes on tark ja oskab pealekauba oma tarkust ka teistega jagada.
Raamatu «Religioon minevikus ja tänapäeval» viies peatükis küsitakse religiooni päritolu järele, vaadeldakse selle keskseid iseloomujooni, võrreldakse ida ja lääne usundite ühisosi ja erinevusi, antakse ülevaade uusaegsest religioonikriitikast ning suunatakse viimaks pilk usundimaailma tulevikku.
Lõpulehekülgedelt leiab lisadena kaks varem ilmunud artiklit: «Mis on religioonifilosoofia» ja «Teoloogia kui teadus».  
Arne Hiobile jääb soovida nii tema loomeviljade kasvu kui kahanemist – kasvu töölaual ja kahanemist raamatulettidel. Teose soetajatele aga õnnistatud lugemiselamust!
Marek Roots