Armeenia, oi Armeenia

Palverännaku soov oli südames idanenud juba mõni aasta, kuid aeg ei olnud veel küps. Armeenia lihtsalt tuli ühel hetkel Valamo kloostri kaudu minu ette. Olin mõtetelt päris tühi ja ette ehk veidi skeptilinegi, kui asusin oma kodus Teijos reisikohvrit pakkima.

Meid oli palverännakul 20-liikmeline grupp Soome erinevatest kogudustest. Palverännaku juhendajateks olid Soomest kirikumuusika õpetaja ja Valamo kloostri õppeasutuse koordinaator Wilhelmiina Virolainen ning munk-preester prof Serafim Seppälä. Armeenias võttis meid vastu rahvusvahelise laste- ja noortetöö juht Artem Shahbazyan.

Palverännak ei ole reis
Serafim Seppälä pidas meile iga päeva teenistusi ja ühiseid palvehetki erinevates kloostrites. Korra oli meie «kirik» ka ratastel ehk reisibussis, kus pidasime ühise hommikupalvuse. Lõuna-Armeenias Herheri külas toimetas isa Serafim looduse rüpes ülistuspalve, kus koos lauldes ülistatakse püha kolmainsust, imetledes kõike, mida tema on loonud.
Serafim jagas meile oma ettekujutust sellest, mida tähendas palverännak algkristlikul ajal, keskajal ja tänapäeval. Tõdesin, et olen oma palverännakul väga kaugel sellest, mida eeldas keskajal palverännakule asumine.
Palverännakule eelnes pikk ettevalmistav periood, kus näiteks ühe osana tuli enne teeleasumist ära maksta kõik maised võlad ning saada lepitus kõikidega, kellega oled olnud vihavaenus. See oli nagu minek viimsele teekonnale. Tänapäeval oskab igaüks meist reisida, kuid kas osatakse käia ka palverännakul?

Uued ja vanad pühad paigad
Isa Serafim selgitas, mis eristab tavalist reisimist palverännakust. Kui minna tagasi algkristluse aegadesse, siis palverännak algas sellest, et inimesed soovisid rännata paikadesse, mida Kristuse kohalolek oli puudutanud.
Sooviti käia Kapernauma randadel ja Jeruusalemma kividel, kus Kristuse jalad olid astunud. Inimesed tegid palverännakuid Jordani äärde, mille jõe vool sai pühitsetud Kristuse ristimise läbi. Algkristlikul ajal oli palverändurite soov kogeda ise seda, mis oli Kristuse läbi pühitsetud, ning saada sellest osa.
Uusi pühasid paikasid sündis ka hiljem, Jee­suse ülestõusmise järel. Uued paigad sündisid püha ilmutuse läbi. Nii näiteks Armeenias Varagini mäel aastal 600 ilmunud valguseristist sündis uus püha sihtkoht palveränduritele, mille juurde käidi järjepidevalt pea 1300 aastat.
Mis siis eristab turisti palverändurist? Olime parasjagu Mägi-Karabahhi poolel tegemas rännakut ja jalutasime ühel pärastlõunasel ajal pea 2000 a vanuse puu juurde. Puu oli keskelt tühi ja sinna sisse mahtus enam-vähem kogu meie grupp. Esialgu mind isegi veidi ärritas see, et mida imelist saab olla selles lagunenud puus.
Kohalik matkajuht Artem selgitas, et selle puu sees on peetud lugematuid kordi palvehetki. Kohalikud armeenlased on käinud puuõõnes tuhandeid kordi nutmas, avanud oma hinged ja palvetanud taevase Isa poole. Mingil perioodil oli selles puus toimetatud ka ohvritalitusi.
Isa Serafim pidas selles puuõõnes meile hardushetke, mille ta lõpetas sõnadega: «Kui me ei õpi eristama pühasid ebapühadest, siis meil ei ole ka õnnistust, mida pühade kaudu tuleb.»

Avatud ja avali hinged
Palverändurile on iseloomulik kiirustamata peatuda ja viibida pühades paikades ning lasta ajal ja vaimul voolata enesest läbi. Turistil on aga eesmärgiks kogeda ja näha lühikese aja jooksul võimalikult palju ning talletada käidud paigad kaamerasse. Serafim toob näitena: «Kui Jumal ilmutas end Moosesele põlevas põõsas, ta ei öelnud Moosele, et tee nüüd pilti, sest paik, kus sa seisad, on püha. Mooses pidi selle asemel hoopis oma jalad paljaks võtma.» Isa Serafim usub, et tänapäeval on meis kõikides segunenud veidike turisti ja veidike palverändurit.
Kogesin ennast veel sedavõrd poolikuna, et palverännaku ajal kõnetasid mind kohalikud inimesed rohkem kui vanad pühad paigad. Kui üks inimhing kohtas ehedalt ja avatult teist, oli see minu jaoks püha hetk. Armeenias ei ole võimalik liikuda nii, et oma hing ei avaneks. Seal on ümberringi avatud ja avali hinged – neist ei ole võimalik mööduda nii, et jääd ise märkamatuks ja suletuks.
Kus ma iganes kõndisin, mägedes, tänavatel või külavaheteedel, igal pool kohtasin avatust. Kohalikud peatusid ja küsisid, kuidas nad saaksid olla abiks või kas sooviksin astuda nende juurest kodunt läbi. Selle kõige taga oli ehe sõbralikkus ja soov jagada ning anda seda, mida neil on.
Vaatamata suurele vaesusele, mis Armeenias valitseb, eriti maapiirkondades, jagavad inimesed seda vähest, mis neil on, avali südamega. Võtmata selle eest raha.
Üle poole aja palverännakust oli seljataga, kui istusime ühel kenal õhtul Stephanakerti linnakohvikus. Isa Serafim küsis minult, mis on mind Armeenias kõige enam üllatanud. Vastasin ilma pikemalt mõtlemata: «See, et ma olen eestlane!»

Inimeste seotusest paigaga
Tänu oma vene keele oskusele oli mul lihtne suhelda kohalike elanikega. Ülejäänud meie grupp suhtles aga inglise keeles. Ka Artemil sujus inglise keeles suhtlemine paremini kui vene keeles. Sageli küsisid kohalikud minult, kust me tuleme. Endalegi üllatuseks märkasin mitu päeva hiljem, et vastasin alati nii: «Meie grupp on Soomest, mina aga olen Eestist.»
Kuniks üks soomlane meie grupist uuris, et kas ma tulin otse Noarootsist Vantaa lennuväljale. See peatas mind ja pani imestama, miks ma tõstan ennast reisil olles automaatselt Eesti riiki, kuigi elan püsivalt juba aastaid Soomes ning reisin koos Soome grupiga.
Kohalikud aga, kuuldes, et olen Eestist, rõõmustasid ning avaldasid oma siirast austust ja lugupidamist Eesti riigile, inimestele ning üldse kogu Baltikumile. Seda avaldati sageli ja erinevates kohtades. Minu jaoks oli varasemalt üks Kaukasus kõik ning ühed keevaverelised inimesed kõik. Nii see aga sugugi ei ole. Nüüd tean, et Armeenia, Gruusia ja Aserbaidžaan on oma sisult ja vaimult vägagi erinevad. Armeenia paremaid liitlasi tänapäeval on Venemaa. Usaldusväärsemaks partneriks peab Armeenia Iraani. Ilma nende kahe riigita oleks Armeenial üksinda raske tulla toime Türgi ja Aserbaidžaani alade vahel.

Armeenia jääb südamesse
Viimasel päeval Jerevanis enne ärasõitu avaldas Artem, et meil, endistel nõukogudeaegsetel inimestel, on lihtne üksteist mõista ning meil on mingi ühine osa, mis seob. Soomlastega selline ühtsus ja mõistmine puudub.
Artem on väga tänulik, et Jumal on ta viinud soomlastega kokku. Soome inimeste kaudu on armeenlastele tulnud palju abi ning toetust. Kõige väärtuslikum, mida Artem soomlastelt on õppinud, on põhimõte, et enne, kui asud tegutsema, istu maha ja pea nõu.
Armeenia, oi Armeenia, vallutasid minu südame oma sügavuse ja ilu ning valuga. Sidusid mind kinni siira armastusega, mida lasid minule palverännaku ajal osaks saada. Armeenia, oi Armeenia, panen käe oma südamele ja kummardan selle ees, mida oled pidanud läbi elama, ning selle valu ees, mida sinu maa on pidanud taluma.
Armeenia, oi Armeenia, tänan sind, et avasid mulle oma pühad paigad ja inimeste siirad hinged.
Anneli Nuutinen

Pildigalerii: