Armastusega Jumala ja kirjasõna vastu

Äsjailmunud raamatute «Armuvalik» ja «Võimatu võimalikkus» ilmumise üle on autor Jaan Hanni õnnelik. Tema sõnul sundis teda raamatuid kirjutama vajadus.
1927. aastal sündinud Jaan Hanni on teeninud Valga Betaania ja Kohtla-Järve Saaroni baptistikogudust, ta on olnud tegev ka Tartu Salemi kirikus. Peaaegu paarkümmend aastat pensionipõlve pidav mees ütleb, et emerituuris olles tekkis rohkesti vaba aega ja ta hakkas kõigepealt oma aega sisustama aianduse ja mesindusega.
Lillede kasvatamine ja müük andsid hea võimaluse raha koguda ja tallele panna ning nüüd on ta saanud selle raha eest välja anda õige mitu raamatut.
Teekond lõppjaama suunas
Jaan Hanni, kes peab ennast praktiliseks kristlaseks, tahtis oma kirjatöödega täita tühimikku kristliku kirjanduse vallas. «Armuvalik» sisaldab üldteoloogilisi küsimusi ja võimalikke lahendusvariante erinevateks olukordadeks kristlikest põhimõtetest lähtudes.
Raamatu kaanel kujutatud osa Eestimaa kaardist sümboliseerib kristlase teekonda lõppjaama suunas. «Tee loojale on kõik teed kaardistatud ja vabad liikumiseks, tuleb vaid Loojat usaldades edasi minna. Inimene ei näe, millist teed valida.
Vaid Jumalat kui kõrgemat dispetšerit usaldades võib teed tundmata ja vähimatki viga saamata liikuda üle orgude ja mägede, teadmata, mis tuleb järgmise kurvi taga. Tema ütleb inimesele, millal peatuda ja millal edasi liikuda, et ohutult minna mööda määratud rada,» selgitas Jaan Hanni.
«Võimatu võimalikkus» sisaldab konkreetsete inimeste kogemusi erinevatest olukordadest ja lahendusvariante mistahes mure korral piiblitekstidele toetudes. Autori arvates on tegu praktilise käsiraamatuga, mis aitab kristlasel orienteeruda kõigis olukordades, mida elu vahel ootamatult inimesele tuua võib.
Pilt Kristusest
Jaan Hanni arvates peitub viimase raamatu sõnum ühes lauses: mis inimesele on võimatu, on Jumala käes võimalik. Raamatu kaaneillustratsiooni üle on vanahärral eriti hea meel. Kaanel on kujutatud kaht südant: Kristust vikerkaarevärvides ja kristlast puhta valge südamena.
Autor juhib tähelepanu sellele, et need kaks sarnast kujutist on ümbritsetud sinise ringiga – Püha Vaimu kaitsega, mis eraldab hapraid südameid hirmsast punasest massist.
Jaan Hanni leiab, et kuna ei ole olemas tõest pilti Kristusest, võiks see kujutis näidata tegelikku Kristust.
Mõlema raamatu kaane on illustreerinud autori poeg Aarne Hanni. Lähiajal peaks Jaan Hannil ilmuma mälestusraamat «Ehitajad» kirikute ehitamisest Tartus ja Kohtla-Järvel, luuleraamat «Sügisvärvid» ja kogumik, mis peaks hakkama kandma pealkirja «Jutlused tugitoolist».
Jaan Hanni on õnnelik selle üle, et tal on olnud huvitav ja tore elu. Läbi oma raamatute püüab ta jõudumööda oma mälestusi talletada ja jagada teistega õnnistust, mida ta oma elus on kogenud.
Meeli Pärtelpoeg