Arengukava on kokkulepe kõigi kirikuliikmete vahel

Teisipäeval, 17. jaanuaril oli piiskopliku nõukogu uue koosseisu esimene istung, kus räägiti arengukavast, kiriku sümboolikast, muinsuskaitsest, Usuteaduse Instituudist ja veel paljust muustki.

Kirikuseadustikus seisab, et arengukava koostatakse EELK põhikirjas nimetatud kiriku ülesande paremaks täitmiseks. Arengukava peavad koostama nii EELK tervikuna kui ka praostkonnad ja kogudused. See jaguneb  tegevusvaldkondade (nt sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine, haridustöö, diakooniatöö jms) kaupa osadeks. Arengukava koostatakse kümneks aastaks, kuid seda vaadatakse iga paari aasta järel üle ja täiendatakse vastavalt vajadusele.

Arengukava kui ühine missioon

Et asuda koostama üht arengukava, peab kõigepealt hindama hetkeolukorda, vaatama üle, mida parasjagu tehakse ja milleks ollakse suutelised. Siis tuleb määrata eesmärgid, seada ülesanded ja planeerida oma tegevus. Tuleb ka mõelda sellele, kuidas oma tegevust hinnata, nt mida rohkem koguduse liikmeid, seda tugevam kogudus jne.

Arengukava ei koosta mitte üks ega paar inimest, see vajab laialdast läbiarutamist kiriku kõikidel tasanditel ja selleks kulub aega. Piiskoplikus nõukogus määrati esialgsed tähtpäevad selle suure töö tegemiseks. Lõpptähtaeg oleks esialgu 2008. aasta sügisene kirikukogu, kus saaks arengukava tervikpaketti arutama asuda.

EELK arengukava eelnõu koostab konsistoorium ja saadab selle  eelnõu  hiljemalt kuus kuud enne kirikukogule esitamist tutvumiseks EELK arengunõukogule, piiskoplikule nõukogule, vaimulike konverentsile ja praostkondade sinoditele.

Piiskopliku nõukogu liikmed arutlesid elavalt, kas ikka on vaja eraldi praostkonna arengukava või piisaks ainult koguduste kavadest, et vältida asjatut kordamist. Ent peapiiskop Andres Põder selgitas, et oluline on  plaanida ka praostkonna tööd, peetakse ju praostkonniti laulupäevi, lasteüritusi, õppusi, vaimulike nõupidamisi.

Tekkis kahtlusi ka arengukava staatuses. Elu näitab, et sageli jäävad arengukavad osaliselt täitmata, sest eelarve ei võimalda seda. Peapiiskop kutsus üles laialdaselt arutlema nii kogudustes, praostkondades kui ka kõikides kiriklikes asutustes ja komisjonides, nõukogudes arengukava üle – see on tõsine ja tulevikku vaatav töö. Arengukavale annab kirjaliku hinnangu EELK arengunõukogu.

Kas vajame oma sümboolikat?

Päevakorrale on tõusnud meie kiriku oma sümboolika loomine. Seda arutati juba sügisesel kirikukogul, kuid suunati sealt piiskopliku nõukogu otsustada.

Kui vaadata meie lähemaid naabreid soomlasi, rootslasi, lätlasi jt, siis nende kirikutel on oma vapid, lipud jm sümboolika. EELKl on seni iga kogudus  omaette teinud lippe, märke ja kirjablankette. Palju probleeme tekitas juba ühtsete pitsatite kasutuselevõtt.

Kas EELKl on vaja ühtset sümboolikat või mitte – selles kerkis küsimus? Assessor Tiit Salumäe arvas, et on palju vanema põlve inimesi, kes autasu vääriksid. Kui tahame, et sümboolika kirikut ühendaks ja kirik saaks ellu viia autasude seadust, siis on seda vaja. Kas aumärk peaks ühtima lipu ja vapiga?

Leiti, et  see, kes otsustab autasu anda, see ka otsustab missuguse – mis tähendab, et aumärkide küsimuse lahendab konsistoorium. Vapi, lipu ja logo üle peetakse veel laiemalt aru, suurendatakse ekspertide ringi ja kutsutakse ellu ideekonkurss.

Muinsuskaitse – koostöö ja konfliktid

Teravalt seisab endiselt üleval muinsuskaitse teema: kas kirikuinimesed vajavad loenguid muinsuskaitselt või peaks tegema ühisõppusi, et üksteist paremini tundma õppida? Selge on see, et nii kirikurahvas kui ka muinsuskaitsjad tahavad, et ajaloolised pühakojad endises ilus seisaksid ja usklikele ning kunstihuvilistele avatud oleksid. Probleemid tekivad sageli sellest, et igaüks ajab n-ö oma rida.

Piiskopliku nõukogu elavas arutelus selgus, et vaja on rohkem koostööd ja mõistmist. Koolitust vajavad nii kirikuinimesed, muinsuskaitsjad kui ka omavalitsustegelased. Mõnikord ülekeevad tunded tuleks maha võtta ja asjalikus koostöös edasi minna.

Andres Põder rõhutas, et üsna tihti esineb vastastikust süüdistamist, kuid probleeme saab lahendada ainult siis, kui on konkreetsed faktid, niisama sõnasõjaga ei muuda midagi.

Assessor Joel Luhamets märkis, et tegelikult oleks vaja lausa suhtluskoolitust, et õppida, kuidas omavahel asju ajada. Otsustati  praostkondades piirkonniti õppusi korraldada, ettekanded oleksid kirikult, muinsuskaitse spetsialistilt ja omavalitsuse esindajalt. Aprillis saavad kokku Harju praostkonnad ja Järva praostkond.

Mis uudist Usuteaduse Instituudis?

Teatavasti lahkus Usuteaduse Instituudi senine rektor  Alar Laats oma kohalt. Assessor Ove Sander jagas infot olukorrast instituudis. Praegu täidab rektori kohuseid usuteaduskonna dekaan Randar Tasmuth. Assotsieerumislepingu sõlmimiselt, mis rektori lahkumise ajendiks sai, on hoog maha võetud. Ove Sander kinnitas, et kui leping sellises vormis Tallinna ülikooliga oleks sõlmitud, siis tegelikult oleks see tähendanud Usuteaduse Instituudi kadumist.

Tagamaadest rääkides nimetas ta, et assotsieerumislepingu koostas Alar Laats isiklikult ja Tallinna ülikooli juristid muutsid seda palju kuni viimase minutini. Et UI ülikoolina säiliks, peab seal olema doktoriõpe ja tulevikus on vaja nagunii koostööd mõne teise ülikooliga. Konsistoorium ei ole selle lepingu vastu, kuid see vajab läbiarutamist.

«Lepingu eelnõu tugines õilsatele eesmärkidele, kuid teostus oli küsitav,» rõhutas Sander ja lisas, et UI tahab olla ülikool selle tähenduse kõigi akadeemiliste nõuete täitmises ja selleks on vaja koostööd suuremate ülikoolidega.

23. jaanuaril kohtus instituudi esindus Tartu ülikooli inimestega (TÜ usuteaduskonnaga on instituudil ka praegu koostööleping olemas) ja 20. veebruaril seisab ees kokkusaamine Tallinna ülikooli uue rektoriga. «Pärast neid kohtumisi saame otsustada, mis edasi saab,» ütles Sander. Usuteaduse Instituudi uus rektor soovitakse valida enne kevadist kirikukogu.

Tiiu Pikkur