Andke üksteisele andeks

Kuningas Taavet ülistas Jumalat: „Sinu käes on andeksand, et sind kardetaks“ (Ps 130:4).
Kuidas sellest aru saada? Hirmuäratav on ju pigem lepitamatus kui andeksand. Aga järeleandmatut jonni on maailm täis. Vastandumine annab hoogu erakondlikule kemplusele. Tugevama ülbe õigus tõstab pead rahvusvahelises poliitikas. Enesekesksus kujundab inimeste argiseid suhteid. See kõik tekitab tõsist muret.
Praegusaja levinuim uskumise laad on usk endasse. Too pidavat olema tugeva isiksuse tunnus ja edukuse alus. Aga tegelikult elab vaid enesekindluse kõverpeeglist maailma nägev inimene ju ümbritsevaga pidevas vastuolus, sest kõik näib salakaval, vaenulik või kaheldava väärtusega.
Tuntud vanasõna tõdeb, et targem annab järele. Ilmselt vajavad ka vanarahva tarkused nüüdisaja keelepruuki ümberpanemist, et e-riigi ajastu rahvas ka neist aru saaks. Ehk kõlab täna arusaadavam, kui öelda: „Jätkusuutlikum on ühisosa otsides ennetada erimeelsuste eskaleerumist konfliktiks.“
Järeleandlikkus, lepituse otsimine ja andeksand. Nendeni jõudmine on alati vaevaline. Loojaga ja looduga rahus elamise õppimine nõuab suurt usku, alandlikku usaldust, julgust ja vaimujõudu. Üksnes Jumal on oma armastuses võitmatult andeksandev. See paneb inimhinge aukartusest värisema. Aga kes seda puudutust on kord tunda saanud, leiab lepituse ning rahu kogu eluks. Jeesus ütleb: „Kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks“ (Mt 6:14).
Mart Salumäe