Ammendamatu Fanny de Sivers
/ Autor: Vallo Kepp / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 2. veebruar 2022 Nr 5 /
Mõni fraas või sõna hakkab kummitama ega lase lahti. Jõuluaegsetest lehetekstidest klammerdus mällu üks pealkiri, mis kõlas umbes nii: „Kui teie laps kirjutab juba kolmandat korda jõuluvanale, et ta soovib viiulit, ärge kinkige talle pruune sokke!“ Milline mängufilmi algus!
Üldistusjõuga Sivers
Juba viiendat korda saadab Arne Hiob jõulude paiku tuumaka köite Fanny de Siversi (1920–2011) tekste seekordse pealkirja all „Ükski väärtus ei lähe kaduma“ minugi pööningukambrisse. See köide langeb kahjuks eelmise nelja rivist välja sisseharjunud nimeregistri puudumise tõttu. Koostajat kummitab Fanny kirjades ja eluloos üks sõna: kombinaat.
Vene keeles on palju sõnu prantsuse keelega sarnased ja see on üks neist. Mu suured sõnaraamatud andsid ühe kooli tüübi Prantsusmaal – kombinaat-kool, mille võiks ühe kandidaadina üles märkida. Teine, pisut meelevaldne järeldus tuleneb sellest, et sõda jätab laokile palju eri asutusi huvitavaid pabereid, millele võiks esialgse hinnangu anda tõlkekombinaat.
Kui paberist sõltub kellegi elu, peaks selle üle vaatama vannutatud tõlk. Muide, Eestis tegutses KGB tiiva all midagi sarnast, kus käis, pigem kuhu viisakalt viidi kahel korral Uku Masing tõlketalgutele. Olen arvamusel, et see töö päästis ta hilisematest hullematest elukäigu võimalustest.
Selge on see, et Fanny de Siversis on harmooniline segu väga laiahaardelisest katoliiklikust mõtlejast ja kroonikakirjutajast. Paljud lood kisuvad lugeja kaasa Euroopa kultuuriloo sõlmpunktidesse mõtlemismaterjali panoraamse esitusega. Viiendas köites on tuumakas lühike essee „Jesuiidid ja võim“ ja koostaja hiilgava vastanduse tahtel „Sõnade võim“ (lk 153–160).
Mis mind on Fanny köidete lugemisel hämmastanud, on suure üldistusjõuga väga lihtsad laused: „20. sajand on püüdnud prahti upitada kunsti tasemele.“ /…/ „Teatavates ringkondades on aga saanud selline „muuseumikunst“ antud ühiskonna kultuuritaseme mõõdupuuks. Kas võib põhjuseks pidada snobismi või visuaalse taju arenematust?“ (lk 164, 165). Muide, kõik kolm esseed on varem avaldamata.
Arne Hiobi saatesõnas vihjatakse ka uuel, 21. sajandil Fanny kirjutiste äraütlemistele toimetustes Eestis. Põhjuseks ilmselt lugejale sagedane peegli ulatamine.
Fanny ja Vello
Fanny ja Vello Salo peatükk on selle viienda köite kõige huvitavam ja samas problemaatiline osa. Läks tõeks Vello Salo legendiks tõusnud lause ta esimesest kirjast Fannyle: „Meid on ainult kaks katoliiklast ja me peaksime kokku hoidma!“ Fanny hea luuletundjana (üliõpilasselts Veljesto luulekoolitus!) oli vajalik Vellole eesti luuletuste valikul ja tõlkimisel itaaliakeelse luuleantoloogia tarvis reaalusteks tõlgeteks. Viimase, itaaliapärase lihvi andis poetess Margherita Guidacci („Poeti estoni“, Roma, 1973, ja teine, täiendatud trükk, Roma, 1975). M. Guidacci (1921–1992) oli Itaalias meie Doris Kareva – mõlemad on tõlkinud Emily Dickinsoni luulet.
No mitte ei taha nõustuda raamatu koostaja Arne Hiobi väitega, et „kirjavahetuses Vello Saloga leidub hulganisti keeleteaduslikke arutlusi, kuid kahjuks käsitletakse enamasti mitmesuguseid detailküsimusi, mis kõrvalisele lugejale annab üksnes fragmentaarse ülevaate“ (lk 105). See on ju kahe nii temperamentse kirjutaja dialoogi lugeja alahindamine või eemaletõukamine!
Tahaks hüüda: Pisiasjad otsustavad kõik! Arne Hiobi kirjutatud „Aspekte hilisemast kirjavahetusest“ oleks võinud sisukorras kanda ka kirjutaja nime. Sama kehtib „Ajalugu kihutab“, ka lk 72–73, eriti „Jumal, kurat ja armastus“ kohta. Mitte et kirja pandud lühikonspekt paha oleks, vaid kaks mõtet kiusavad, töö peaks olema autori nimega ja millest olen ma valikut tehes ilma jäetud!
Eestikeelsed raamatud Pariisis
Fanny kirjutab lausa reportaaže eestikeelse raamatukogu komplekteerimisest. Või ütleme malbelt, et elab kaasa Eesti Fondi Põhjala Raamatukokku tekitamisele Issanda aastal 1992. Saatemuusikaks „sovetimeelsete põlastusest, kelle järgi eesti raamatukogul pole üldse mõtet väljaspool nõukogude kultuurisfääri“ (lk 515).
Ometi juba enne sõda, Eesti Vabariigi aegu oli Pariisis kas just raamatukogu, aga ütleme peotäis – riiulitäis raamatuid templite all „Pariisi Eesti Selts“, „Eesti Vast. Abist. Komitee Prantsusmaal“, „Eesti Wälissaatkond Paris – Eesti Wabariik“, millest ma midagi peale minuni jõudnud raamatukeste rohkemat ei tea. Templidki hakkavad vanal paberil kustuma. Vast ainult kirjanike kisklemisi saatkondadele ostetavate raamatute komplekteerimistel. Sellest on jälgi kunagi enne sõda Toompeal bürokraatias „resideerunud“ kirjanike (Henrik Visnapuu, Artur Adsoni) arhiivipaberitel. Üldse on iga peale sõja ja okupatsiooni poolsajandi raamatu Eestisse tagasi jõudmine pisike ime!
Eesti kirjandusloo seosed Prantsusmaaga on huvitavalt kaootilised: Andres Dido (1855–1921), Ado Grenzstein (1849–1916), John Robert Lepp (Ignace Lepp, 1909–1966), Fanny kirjutab temast lk 231–235), seal elas mõnda aega Ilmar Jaks (1923–2019). Kolmnurgas Itaalia-Austria-Prantsusmaa rändas sihita enne Ameerikasse siirdumist aastail 1949–1953 Aleksis Rannit (1914–1985).
Tartus lühemat aega tegutsenud nelja Borisi sõpruskond andis prantsuse vastupanuliikumisse vene luuletaja Boris Vilde (1908–1942); siinses köites leheküljed 226–230. Sorbonne’is omandas doktorikraadi filosoofias prantsuse-inglise-eesti keeleruumis tegutsenud kirjandusteadlane Aleksander Aspel (1908–1975). Sorbonne’i pidi minema doktoritööd tegema Bernard Kangro – alanud sõda nullis ära!
Pagulusele peaksime olema tänulikud rikaste ja mahukate kirjavahetuste tekkimise eest. Need mõned tuhanded kirjad, mida olen lugenud Eesti Kultuuriloolises Arhiivis Tartus, on alati kaasa aidanud kirjaniku isiksuse avamisele oma nüansirikkustega. Selles aspektis olen tänulik Arne Hiobile Fanny ja Vello suhtele pisut valgust heitmast, et sellega maailma elamisväärsemaks muuta.
Fanny jõudis teed juhatada Pariisis prantsuse kultuurile juba uutele, vabas Eestis tegutsevatele kultuuriinimestele. Pärast Arne Hiobi hiiglaslikku koostamistööd on Prantsusmaal elanud kirjanike esiritta tõusnud tõlkija, keeleteadlane ja esseist Fanny de Sivers. Jään huviga ootama, millal Fanny de Siversi trükkimine jõuab poole peale ja mida paneb Arne Hiob kokku tulevasteks jõuludeks. Senised viis köidet kogutud teoseid on igakordsel lehitsemisel-lugemisel ikka kuhjaga uut mõtlemisainet pakkunud.
Vallo Kepp
Pildigalerii:
