Algus ja ots ehk aken paradiisi

Laulu lugu

Laul «Oh laulgem südamest» (KLPR 27) on sündinud dominiiklasest munga Heinrich Seuse sõnul kaunist visioonist.

Kujutage ette, et teie toas on korraga üks taevane pillimees, kes ütleb, et unusta mured ja tule minuga tantsima! – taustaks kaasahaarav ja mänguline laul Jeesus-lapsukesest. Seda on raske ette kujutada, aga just niimoodi olla sündinud Heinrich Seusega tema enda sõnade järgi. Nii sündis laul «Oh laulgem südamest» originaalis tuntud kui «In dulci jubilo» – magusasti juubeldades.
Salm visati laulust välja
Juhul kui Seuse (1295–1366) just ise see pillimees ei olnud, siis igatahes pani ta laulukese pärast seda visiooni kibekiiresti kirja ja järgnevate aastakümnete jooksul sai see laul Kölni lähikonna kirikutes ja kloostrites ka populaarseks.
Hermann Kurzke põhjal viitavad allikad sellele, et alguses olid laulul mitte kaheksa-, vaid kümnerealised salmid. Samal ajal levisid 15. sajandil aga ka kaheksarealised versioonid. Protestantlikku lauluvarasse võetigi just selline kaheksarealine variant (Klugi lauluraamat aastast 1529). Sellest peale muutus laul nii populaarseks, et kümnerealised salmid unustati.
Klugi lauluraamatus muutus aga ka muu. Nimelt oli algselt laulu neljas salm Maria-teemaline (Maria, meie lootus; neitsi, aita meid, et me saaksime õndsaks, sa annad meie patud andeks, rohkem kui seitse korda; anna meile elu, et meile saaks igavene rahu), mis aga protestantlikule teoloogiale ei sobinud ja seega – oli see nüüd Martin Luther või keegi muu – jäeti see salm lihtsalt välja. Katoliiklikus traditsioonis salm muidugi säilis.
Lugu räägib algusest ja lõpust
KLPRs on märgitud meloodia päritoluks Leipzig ja aasta 1400. See daatum on üsna vaieldav, sest kuigi laulu meloodia on pärit küll reformatsioonieelsest ajast, kujunes tema tantsuline iseloom välja alles 15. sajandi lõpuks. (Võib-olla on tegemist eksitusega, kus algsest märkusest «14. sajand» sai aastaarv 1400?)
Igal juhul pärineb laul dominiiklaste müstika traditsioonist ning esimesed käsikirjad ilmusid Mainzis umbes 1380, Sileesias 1420 ja Kölnis 1440. Trükis ilmus meloodia koos tekstiga esimest korda Klugi lauluraamatus aastal 1539.
Asjaolu, et laulu tekst on ladina- ja saksakeelne, ei viita mitte autori poolikule haridusele, vaid tegemist on kirjandusliku kunstivormiga, mis võeti ette sihiteadlikult ning käesolevas tekstis selgelt süsteemselt – ladinakeelsed osad on teoloogia kandjaks. Laul on täielikult läbi komponeeritud – algsest jõuluidüllist minnakse kohe tuumani: «Mina olen A ja O, algus ja ots» (Ilm 21:6). Lugu ongi algusest ja lõpust – algab sündimise ja lõpeb taevase isamaaga.
Laulu eestindas pastor Hornung
Hilisemates versioonides on (esimest korda Babsti lauluraamatus 1545) algselt kolmas salm neljandale kohale asetunud ja kolmandaks salmiks on evangeelse teoloogia poolt «parandatud» Maria-värss. Nüüd on juttu Isa halastusest ja Poja armastusest: meie olime kadunud oma pattude tõttu, Poeg on meid aga päästnud, taevane rõõm. Süsteemi järgi peaksid olema ka viimased read ladina keeles, on aga saksa keeles – eya, wer wir da (oh, oleksime seal!), ja just nii on see jõudnud ka eesti keelde.
Eeldatavasti on Johannes Hornung (1660–1715) laulu «Oh laulgem südamest» eesti keelde tõlkimisel aluseks võtnud 1646. aastal Hannoveris ilmunud täielikult saksakeelse variandi – Nun singet und seid froh.
Hornung õppis Kielis, töötas kooliinspektorina Baltikumis ning hiljem pastorina Põltsamaal, Karulas, lühikest aega ka Otepääl, Harglas, Urvastes, Puhjas ja teisest Eesti- ning Liivimaa kogudustes.
1706 sai ta konsistooriumilt noomituse alkoholilembuse pärast, samal aastal sattus Põhjasõja keeristesse. 1708 küüditati ta Venemaale, kus 1715. aastal vangistuses suri.
Tema teeneks võib lugeda Põhja-Eesti kirjakeele arendamise. Hornung oli ka üheks 1715. a Tallinnas ilmunud Uue Testamendi tõlkijaks. 1693 ilmus Riias tema «Grammatica Esthonica», milles pea täielik eesti keele morfoloogia ülevaade. Selles grammatikaõpikus kõrvaldas Hornung ka lõplikult eesti keelest tulevikuvormi.
Kristel Neitsov-Mauer