Ajatu ja ajakohane ühtaegu

Naatan Haameri sulest on ilmunud raamat „Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad“.

Arutlused kriisist, leinast ja toeksolemisest on igati aja- ja asjakohased. Kui vaadata taasiseseisvunud Eestis hingehoiu alal ilmunud kirjandust, siis Naatan Haameri raamat täidab tühja kohta. Tegemist on esseistliku isikliku arutlusega. Sellist autori poolt läbi tunnetatud teksti meil varem ilmunud ei ole. Raamat on isikupärane, julgeksin öelda, et isegi autobiograafiline. Sellisena sobib see hästi laialdasele hingehoiust huvitatud lugejaskonnale.

Raamat on ajatu ja ajakohane ühtaegu. Ajatu selles mõttes, et kriisidega toimetulek on inimesi saatnud ja saadab ka edaspidi. Kannatus ja selle ületamine oma põhiolemuses ei muutu. Autoril on olulist öelda selle kohta, mis meid kõiki puudutab. Ajakohane on raamat ennekõike koroonakriisi ja sellega kaasneva tõttu. Praegu me lihtsalt vajame harivat hingekosutuslikku kirjandust.

Püüdes tabada autori mõttemustrit, tundub mulle, et Naatan on oma arutelude aluseks võtnud hingehoius tuntud käsitlused ja neid omal viisil mõtestanud ning edasi arendanud. See puudutab näiteks leina astmeid ja kriiside läbimise üldist dünaamikat. Ilmselt on inimtunnetuses midagi väga universaalset, mis lubab üldinimlikku näha ja mõtestada nõustaja enda kogemuse kaudu.

Omaette väärtuseks on raamatu poeetiline stiil. Iga peatüki nimeks on metafoor, mille sisu avaneb lugedes. Selgub, et metafoorid on täpsed ja võtavad kokku selle, mida autor tahab öelda. Stiilipoeesia laieneb ka põhitekstile, mis on ilmekas ja kerge lugeda.

Püüdsin leida üht sõna, mis iseloomustaks Naatani kirjutatud raamatut. Leidsin, et selleks mõisteks võiks olla küpsus. See on kogenud spetsialisti arutlus teema üle, mida ta hästi tunneb. Küpsuse tunnuseks on võime seondada teadmisi, kogemust ja näiteid. Naatan ei pillu sõnu, ta teab, millest räägib.

Minu probleem lugemisel oli see, et oleksin oodanud Jumala töö ja sekkumise teoloogilist käsitlust kriisiolukorras. Psühholoogina olen sageli tundnud ja kogenud, kuidas hingehoid psühhologiseerub. Nii nagu homileetika kipub taanduma kommunikatsiooniõpetusele ja küberneetika juhtimisteooriatele. Hingehoiu süsteemne vaimulik käsitlus on Eesti asjakohasel erialamaastikul veel puudu. Ilmselt väärib see omaette teost.

Julgen Naatani raamatut kõigile soovitada. See on sisukas, hästi kirjutatud, stiilipuhas ja huvitav. Olen harjunud teadusmaailma kontseptsioonide rägastikuga. Selles raamatus on aga midagi puhast ja ilusat. Midagi, mille autor on enda jaoks selgeks mõelnud ja lugeja rõõmuks kirja pannud.

Rõõmu lugemisest!

Tõnu Lehtsaar,

religiooni- ja suhtlemispsühholoog