Ajalooline lipukandja särp on väljas ERMis

Tartu Maarja koguduse reliikviat – lipukandja särpi – saab näha tänavu 110. sünnipäeva tähistavas Eesti Rahva Muuseumis (ERM) samas saalis riigilipuga.

Tartu Maarja kogudus on etendanud olulist rolli laulupeo sünnil 150 aastat tagasi, koguduse koorid on ikka laulnud laulupidudel. Aga kogudusel on eriline roll ka rahvusvärvide hoidmisel.
Nimelt andis kogudus sügisel ERMi hoiule ühe vanema koorilaulu ajalooga seotud eseme, koguduse lipukandja särbi. 1894. a juunis toimus Tartus viies laulupidu ja selleks puhuks õmbles koguduse köstri ja koorijuhi Juhan Kurriku (1849–1922) abikaasa Wilhelmine lipukandjale lipu, särbi ja rosetid. See enam kui kolm meetrit pikk ja 59 sentimeetrit lai üle õla kantav riideese on tänini alles, olles vaid 10 aastat noorem kui riigilipp.

Muutsid värvikombinatsiooni
Kogudusel oli lipp juba esimese laulupeo ajal, aga kuna Põhja-Saksa Liidu rahvuslipu värve – punast, valget ja musta – kritiseeriti, plaaniti teha EÜSi värvidest ja Kalevipojast inspireeritud lipp. See aga tundus sünge ega kandnud välja rahvuslikku ideed, mistõttu jäeti mõte kõrvale. Enne pidu õmbles Wilhelmine uue lipu, mis sai üsna sarnane riigilipuks saanud EÜSi lipuga, kuid oli sinivalgemust. Kahjuks pole lipp säilinud. Küll on säilinud koori 100. sünnipäevaks kingitud lipp aastast 1936.
Anderikas Juhan Kurrik andis välja õpikuid, avaldas tervisealaseid kirjutusi ja arvustusi ning kuulus mitmesse seltsi: Eesti Kirjameeste, Vanemuise ja EÜSi. Võib öelda, et ta oli omal ajal Taaralinnas arvamusliider. Tema poeg Konstantin Kurrik (1891–1980) oli koguduse arhivaar.

Rännuteel
Võimuvahetuse järel algas särbi pikk rännutee. Aastal 1941 võttis Konstantin Kurrik särbi ja rosetid kaasa Saksamaale. Riideese ehtis seal eestlaste pidulikke koosviibimisi.
Kaks aastat tagasi augustis külastas Maarja kogudust Juhan Kurriku lapselaps Andres Kurrik, kes oli Ameerikas ilmuvast ajalehest Vaba Eesti Sõna lugenud, et särp on jõudnud kogudusse tagasi. Maarja koguduse juhatuse esimees Lea Saar meenutab jutuajamist Andres Kurrikuga. (Viimane on USA-s Eesti Kultuurfondi nõunik.) Perele tuli 1957. aastal Saksamaale külla Artur Taska (1912–1994) Rootsist.
Olukord olnud kodus kuidagi salapärane. Mingi pakike olnud laual, meenutanud Andres Kurrik. Kieli ülikoolis õigusteaduste doktori dissertatsiooni kaitsta jõudnud Artur Taska võtnud pakikese kaasa. Tagantjärele mõeldes olnud see teadlik teguviis kindlustada särbile ohutu hoiukoht, sest perega Saksamaal viibivate Kurrikute juures polnud ajaloolise eseme jaoks kindel paik. Särp rändas ühe EÜS-lase kaitse alt järgmise kätte ja jäi Taska hoida 38 aastaks.

Koju
1995 jõudis särp Eestisse tagasi. Paraku on särbi tooja Mihkel Veiderma (1929–2018) lahkunud igavikku ja temalt pole enam midagi küsida. Veiderma oli tunnustatud keemik, Eesti Teaduste Akadeemia liige ja presidendi kantselei direktor (1992–1994).
1995. aasta alguses jäi emerituuri koguduse õpetaja Otto Tallinn, kes suri sama aasta 18. mail. Sügisel tuli kogudust teenima õpetaja Villu Jürjo. Veiderma andis särbi pidulikult üle Peetri kirikus, kus koduta kogudus jumalateenistusi pidas. Vanal fotol on näha ka kingituseks saadud siidlipp, mille keegi oli leidnud oma maja pööningult just enne XXII laulupidu 1994. aastal, mäletab Tartu Maarja koguduse muusikajuhiks olnud Tuuliki Jürjo.
Eesti Vabariigi juubeliaastal ja üldlaulupeo juubeli eel tuli mõte särp rahvale vaatamiseks välja panna. Eesti Rahva Muuseumi töötajad hindasid särbi seisukorda ja leidsid selle hea olevat. Särp jääb muuseumisse ajutiselt, kuni see taastatava kiriku muuseuminurgas oma koha leiab.
Lea Saar aga rõhutab, et tema jaoks on oluline, miks lipp ja särp õmmeldi. „Kui me vaatame ERMis Jannseni taktikeppi või Eesti lippu, siis võiks mõelda nende valmistamise põhjusele, miks seda tehti,“ ütleb Lea Saar.
Rita Puidet