Aino Järvesoo unistus täitus 20 aastat hiljem

Harkujärve kirik sündis suuresti tänu suurimale Eesti soost eraannetajale Aino Järvesoole, kes oma abikaasa Elmar Järvesoo mälestusfondi asutamisel seadis  eesmärgiks Eesti rahvastiku ja tema tervisliku seisundi taastamise.

Üks tema toetatud projektidest oli ka Harkujärve kirik. Avo Üprus meenutab säravat eesti soost daami: „Aino Järvesoo on nüüd 15 aastat Taevaisa juures, aga ta jõudis teha palju ilusaid asju.“
Järvesoo emigreerus Eestist sõja ajal, jõudis lõpuks Ameerikasse, kus ta oli Massachu­settsi ülikooli õppejõud. „Ta oli omal ajal lubanud oma mehele, et sünnitab kuus last, kuid pere lapsi ei saanudki.“ Eestis keskendus Järvesoo just laste ja tulevikuga seotud projektidele. Ta algatas näiteks kampaania „Igale lapsele 1000 krooni“, mille sisu oli lastetoetuse tõstmine.
Teiseks renoveeris ta Tartus üliõpilaskorporatsiooni Liivika maja, kolmandaks aitas kaasa maaliklassi avamisele ülikoolis. Lõpuks ehitas Harkujärvele kiriku. Viimane läinud Järvesoole maksma umbes 15 miljonit Eesti krooni.
„See, et kirik püsti sai, oli ime,“ nendib Üprus. Ta mäletab Järvesoo meenutusi läbirääkimistest tegevust lõpetava aiandussovhoosiga; sellest, kuidas endistest erusõjaväelastest ehitajad annetaja järelt varastasid, ja ka hilisematest raskustest. Kiriku keldrikorrus jäigi rohkete tagasilöökide tõttu pikaks ajaks välja ehitamata.

Kõigi tagasilöökide kiuste
Avo Üpruse sõnul pöördus suurannetaja kiriku viimase osa väljaehitamiseks ka konsistooriumi poole, et leitaks võimalus tasuda puuduolev  miljon krooni, kuid millegipärast ei saatnud läbirääkimisi edu. „Seetõttu oli kriis, et kirik oli peaaegu valmis, aga kirikul ei olnud hoonet justkui vaja. Ta hakkas otsima teisi võimalikke kasutajaid.“
Järvesoo ja Üprus kohtusid 1995. aasta alguses. „Ta ütles: minu nägemus on, et see oleks laste ja perede kirik, kas teie võiksite selle visiooni ellu viia? Minul oli aga 1994–1995 just see periood, mil ma juhtisin rehabilitatsioonikeskust. Meil oli neli maja üle Eesti eri linnades ning 100 majutuskohta kodututele ja vanglast vabanenutele. Teiseks olin ma seotud Peeteli kirikuga, mis oli räämas ja vajas ülesehitamist.
Ütlesin, et ei jõua. Pakkusin, et võin teha Harkujärvele rehabilitatsioonikeskuse narkomaanidele. See haakub mu tegevusega ja seda ma oskan.“ Avo Üprus meenutab muigelsui annetaja reaktsiooni: „Proua Aino hakkas käpakestega vehkima, et ei lähe mitte, ma tahan lastele teha, mitte mingitele pättidele!“ Nende teed läksid tookord pikaks ajaks lahku.

Räämas kirik ei andnud asu
Umbes viis aastat hiljem kolis Üprus perega Harkujärvele elama. „Käisin vahel ka Aino kirikus. See oli üle antud Eesti Karismaatilisele Episkopaalkirikule, mille juht Heigo Ritsbek oli õppinud Floridas Aino Järvesoo elukohaga samas piirkonnas. Aino oli temaga tutvunud ja saanud kokkuleppele. Ritsbek asutas koguduse ja sai ka rahalist abi, et ehitus lõpule viia. Ent kummalisel kombel jäi kirik ikkagi lõpuni ehitamata.“
Lõpuks lõpetas karismaatiline episkopaalkirik majandamisraskuste tõttu seal tegevuse. Kelder oli endiselt vaeslapse osas. „Torud olid küll tõmmatud, aga need ei olnud millegagi ühendatud. Suviti ja sügiseti olid üleujutused. Mina mäletan, kui vesi ulatus üle labajala ja Ritsbeki pere teab aegu, kui vesi oli lausa puusani.“
Vesi muidugi määndas ja lagundas kirikut. Seda enam, et ei olnud ka kütet. „Olemasolev ühendus gaasitrassiga oli läbi lõigatud ja asutud kütma elektriga, et ehk tuleb odavam. Ei tulnud. Pastori korterit köeti kolme puhuriga, kirikusaal ja kelder olid külmad ja rõsked,“ meenutab Avo Üprus.
Trööstitu pildi mõjul tegi Üprus toonasele kirikupeale ettepaneku kirik Aino mälestuseks elule seada. „Mina lubasin tookord tegelda diakooniatöö ja rahastusega, mis aitaks katta kulusid.“ Üprus mainib, et tõi soojuse kirikusse sisse ja asutas viis aastat tagasi majja lastehoiu.
Siis ei läinud teda ühtäkki enam vaja. „Nad ütlesid, et mine ära. Püüdsin neid veenda, aga tulutult. Seejärel ilmus läbirääkimisi pidama keegi filipiini päritolu piiskop. Asi lõppes sellega, et hoone läks avalikku müüki ja minul ei olnud muud võimalust, kui olla esimene, kes selle ära ostab.“

Kirik osteti kolme pere peale
Kirikuvalitsus ei pannud raha nüüdki hoone alla, nendib Avo Üprus. „Palusin taevaisa käest nõu ja päris pikalt sai laenu otsitud. Lõpuks sai oma kodu panti pandud ja üks mu sõber pani samuti oma kodu panti. Võtsime pangalaenu ja ostsime kolme pere peale kiriku ära. Kolmest osanikust ühe osa on nüüdseks juba välja ostetud,“ meenutab ta. Kirik rahalises mõttes mõistagi tagasi ei too, kuid toob teistsuguses vääringus.
On mingi võimalus, et konsistoorium aitab edaspidi võlga maksta. „Selge, et see oleks suur kergendus,“ tõdeb Üprus. Ehkki oma kodust ilmajäämise oht on praegu veel reaalne, ta omaaegset „hullu tempu“ ei kahetse. „Kui esikohal on Jeesus Kristus, siis on võimalik teha igasugusid asju, aga kui püüad ise tema kohale istuda, siis võib kõik kolinal kokku kukkuda. Peame olema ettevaatlikud, aga samas ka hullud ühes temaga.“
Harkujärve kiriku arendamine ongi Üpruse südamele paljudest tegemistest praegu kõige lähemal. Oma suureks saanud „lapsed“ on ta seni suutnud lahti lasta. „Peetelist loobusin, kui see hakkas üle jõu käima, olles eelnevalt järeltulija ette valmistanud. Praegu olen hakanud otsima järeltulijat konsistooriumi diakooniatalitusse,“ mainib ta.
Plaanid kirikuga on väsimatul diakoonia eestkõnelejal suured: „Praegu on kirik ümberkaudsete külade teenistuses, aga teisel pool Harku järve on Astangu ja Õismäe. Kui me natuke jõudu saame, siis jõuame ka sinna.“
Regina Hansen